Kui Emily ja Daniel otsustasid võtta koera varjupaigast, naeratasid nende sõbrad vaid – üllas, kuid riskantne otsus. Emily oli veendunud: „Armastus ravib kõik.“ Nad ei tahtnud moodsat kutsikat – nad otsisid kedagi, kes juba teab, mida tähendab üksindus.
Linna serval asuvas varjupaigas, haukumise ja desinfitseerimisvahendi lõhna keskel, märkas Emily teda – suurt valget emast koera merevaigukarva silmadega. Töötaja selgitas, et tema nimi on Bella, tema eelmine omanik oli surnud ja sellest ajast peale ei lasknud ta kedagi enda lähedale. Kuid Bella astus äkki Emily juurde ja pani pea tema sülle. Sel hetkel oli otsus tehtud.
Juba esimestest päevadest alates käitus Bella eeskujulikult. Ta ei tirinud rihma otsas, teadis käsklusi, ootas kannatlikult, kuni talle lubati tuppa siseneda. Ta sõi ettevaatlikult, peaaegu häbelikult. Ainult üks asi tekitas muret – öösiti ta ei maganud.
Emily ärkas ja nägi, kuidas Bella istus voodi kõrval ja vaatas pinges pilguga pimedusse. Mõnikord otse tema poole. Ei mingit urisemist ega liikumist. Ta lihtsalt jälgis.
Ühel ööl ärkas Emily raskuse peale – Bella seisis käppadega tema rinnal, tema silmad helendasid pimeduses.
— Võib-olla näeb ta halbu unenägusid? — arvas Daniel.
— Või kaitseb ta meid… — sosistas Emily.
Ööd kordusid. Väsimus kasvas. Lõpuks paigaldas Daniel kaamera.
Hommikul vaatasid nad salvestused üle.
ALGUSES MAGAS BELLA UKSE JUURES. SIIS TÕSTIS TA JÄRSKU PEA JA HÜPPAS VOODILE. KUID TA EI VAADANUD NEID – VAID AKENT. IGA KORD. TÄPSELT KELL 3:17.
— Võib-olla on keegi hoovis… — ütles Daniel ebakindlalt.
Nad paigaldasid teise kaamera õue, otse akna poole.
Järgmine salvestus pani nende vere soontes tarduma.
Väljas liikus vari. Mehe siluett. Ta astus akna juurde ja jäi seisma, justkui vaataks sisse.
Bella seisis akna ja voodi vahele.
— Daniel… see ei juhtu esimest korda… — sosistas Emily.
Daniel jooksis välja – kedagi polnud. Ainult raskete saabaste jäljed niiskes mullas.
SEST AJAST PEAL LUKUSTASID NAD KÕIK JA JÄTSID TULED PÕLEMA. KUID BELLA MUUTUS VEELGI RAHUTUMAKS. ÖÖSITI KRAAPIS TA UKSELE JA ULGUS VAIKSELT, JUSTKUI TAHES HOIATADA.
Ühel õhtul järgnes Emily talle.
Bella viis ta kööki, siis tagaukse juurde.
Emily lülitas tule sisse – ja tardus. Lukk oli kriimustatud. Nagu oleks keegi üritanud seda lahti murda.
Sel hetkel urises Bella – sügavalt ja ähvardavalt. Emilyl jooksid külmavärinad üle keha.
Daniel helistas politseisse.
Üks ametnik uuris maja ja ütles:
— Tundub, et keegi jälgib teid. Ilma koerata poleks te seda võib-olla kunagi märganud.
Kaks päeva hiljem said nad kõne.
— ME OLEME TEIE MAJA LÄHEDAL ÜHE MEHE KINNI PIDANUD. TA TÖÖTAB SAMAS VARJUPAIGAS, KUST TE KOERA VÕTSITE.
Emily muutus kahvatuks.
— Ta ütleb, et tahab Bellat tagasi.
Mees, endine vabatahtlik nimega Ethan, osutus kinnisideeks. Ta väitis, et Bella „kuulub talle“. Tema juurest leiti võtmed, mis sobisid nende uksega.
— Teil vedas, — lisas politsei.
Möödusid nädalad. Elu hakkas tasapisi normaliseeruma. Bella magas jälle ja tervitas neid hommikuti rõõmsalt.
Tundus, et kõik on läbi.
Kuni ühel õhtul leidis Emily verandalt ümbriku.
SEES OLI VANA FOTO: BELLA KUTSIKANA JA MEES RAHUTU PILGUGA.
Tagaküljel oli kirjutatud:
„Ta mäletab endiselt. Hoidke akendel silm peal.“
Daniel pidas seda halvaks naljaks.
Kuid sel ööl ei maganud Bella jälle.
Kell 3:17 hüppas ta püsti ja jooksis akna juurde.
Daniel haaras taskulambi, vaatas välja – kedagi polnud. Ainult tuul.
— Kujutlus, — pomises ta.
Kuid Bella seisis liikumatult… ja vaatas tema selja taha.
EMILY LÜLITAS TULE PÕLEMA.
Klaasile ilmus käejälg.
Väljastpoolt.
Täiesti värske.
Järgmisel päeval pöördusid nad uuesti politsei poole. Kaamerad paigaldati kõikjale.
Kuid järgmisel ööl – mitte midagi.
Mõni päev hiljem tuli kõne:
— Ethan on surnud. Südameinfarkt kongis.
EMILY LASI TELEFONI KÄEST.
Samal hetkel tõstis Bella pea ja hakkas vaikselt uluma.
Sellest ajast alates on ööd jälle rahulikud.
Ainult kell 3:17 tõuseb Bella endiselt püsti, läheb akna juurde, vaatab pimedusse… ja naaseb.
Mõnikord tundub Emilyle, et peegelduses on näha mehe siluetti.
Kuid kui ta pilgutab – on seal ainult Bella.
Suur. Valge. Vaikne. Truu.
Ühel hommikul märkas Emily jälle klaasil käejälge.
SELLE KÕRVAL – KÄPAJÄLG.
Nagu oleks see tuhaga joonistatud.
Bella seisis tema kõrval ja vaatas talle otse silma.
Tema pilgus ei olnud enam hirmu.
Ainult hoiatus.
