Hommik oli selge ja soe.
Päike tõusis aeglaselt vana õunaaias, ja õhus hõljus märja rohu, mündi ja millegi kergelt magusa lõhn – nagu lapsepõlvemälestus, mida ei saa tagasi tuua.
Anna seisis akna juures kohvitassiga, kui märkas, et küülik kaevab lillepeenra all maad.
Ta ei teinud seda tavaliselt.
Ei mängu pärast, ega igavusest.
Iga liigutus oli täpne, kindel – nagu ta teaks, mida otsib.
Muld lendas pehmete tükkidena, hommikune valgus tungis läbi lehtede ja langes kuldsete laikudena tema karvale.
Anna läks aeda.
Rohi oli veel jahe, ja ämblikuvõrkudel sädelesid pisikesed kastepiisad.
Küülik ei ehmunud. Ta peatus lihtsalt, vaatas Annat – ja astus aeglaselt kõrvale, jättes enda ette madala augu.
Midagi sädeles seespool, vaevu nähtavalt, nagu vana peegli helk.
Anna kummardus, puudutas sõrmedega mulda.
Niiskete juurte alt ilmus välja hõbedane medaljon. Tujustunud, pisikese lukuga, mis vaevu ketist kinni püsis.
Ta avas selle ettevaatlikult.
Sees – väike foto. Umbes seitsmeaastane tüdruk valge koeraga.
Tundmatu nägu, kuid kummaliselt tuttav pilk.
Nagu keegi vaataks talle läbi aja otsa.
Anna näitas leidu naabrile – eakale naisele, kes elas üle tee.
Too vaikis kaua, siis ütles:
— Kunagi seisis siin maja. Pärast tulekahju jäi alles vaid aed. Tüdruk hukkus.
Anna kuulas, tundes, kuidas õrn külm libises üle naha.
Küülik istus sel ajal kõrval – vaikselt, liikumatult, justkui mõistes iga sõna.
Õhtul lebas medaljon aknalaual.
Loitev päike paistis läbi kardina ja peegeldus klaasis.
Anna astus lähemale – ja tundus hetkeks, et tüdruk fotol naeratab.
Ta pilgutas silmi – ja naeratus kadus.
Küülik istus ta jalgade juures ja vaatas samas suunas.
Sellest ajast peale ta enam ei kaevanud.
Ainult vahel istus samas kohas ja jäi kauaks, tühjusesse vaadates, justkui midagi kuulates.
Anna harjus – selle vaikuse, õunapuude lõhna ja rohu õrna kahinaga, mis meenutas hingamist.
Mõnikord, kõige vaiksematel hommikutel, tundis ta – aed oli muutunud.
Nagu keegi nähtamatu oleks lõpuks rahu leidnud.
Ja küülik oli lihtsalt aidanud.
