Hommik algas täpselt graafiku järgi: jumestaja, šampanja, sõbrannad, roosad lindid toolidel.
Lena istus akna all ja püüdis valgust, mis langes valgele kleidile.
„Täna on kõige algus,“ ütles ema, suudeldes teda otsaette.
Ta naeratas. Võib-olla tõesti.
Telefon lebas laual peegli kõrval.
See hakkas vibreerima just siis, kui jumestaja keeras lokki.
Lena vaatas põgusalt — tundmatu number.
Ta vajutas.
Kolm fotot.
Esimene — tema, tuttavas särgis.
Teine — naisekäsi tema õlal.
Kolmas — nemad kahekesi, unised, voodis.
Süda ei vajunud. See lihtsalt seiskus.
Mitte praegu, mõtles ta. Mitte täna.
— Kas kõik on korras? — küsis sõbranna.
— Jah. Mõtlen lihtsalt, kuidas kimpu paremini hoida.
Ta naeratas. Ja kõik näis jälle korras olevat.
Tseremoonia algas kell kuus.
Valge saal, muusika, kaamerad, külalised telefonidega.
Tema seisis altari juures, närviline, neelatas.
Lena astus mööda vahekäiku, sammud vaiksed, kleit sahises pehmelt.
Kui ta tema kõrvale jõudis, ütles tseremooniameister:
— Enne kui te vanneteid vahetate, on noorpaar valmistanud väikese video — nende loo kohta.
Tuled saalis kustusid.
Ekraanile ilmusid fotod: lapsepõlv, reisid, naer, päikeseloojangud. Kõik naeratasid, plaksutasid.
Tema pöördus Lene poole, tahtis kätt võtta.
Ja sel hetkel — pilt vahetus.
Esimene foto: tema.
Teine: käsi.
Kolmas: voodi.
Saalis läks nii vaikseks, et oli kuulda, kuidas keegi klaasi pillas.
Tema kahvatus.
Lena seisis sirgelt, hingas rahulikult. Ei karjet, ei hüsteeriat — ainult pilk, milles polnud enam ühtegi küsimust.
— Lena… — sosistas ta.
Ta pöördus tema poole.
— Aitäh, — ütles ta vaikselt. — Ma tahtsin ka tõega alustada.
Ta võttis loori peast, pani kimbu lauale ja kõndis mööda vahekäiku tagasi.
Muusika ei mänginud. Keegi ei liigutanud.
Ainult ekraan säras endiselt — nagu aken, millest ta lõpuks välja astus.
