Ta oli siis lihtsalt poiss — umbes kaheksa-aastane, kõhn, sassis juustega ja katkise seljakotiga.
Päev oli soe, kuid veidralt kurb.
Päike vajus juba katuste taha, pikad varjud langesid teele.
Poiss tuli koolist, vana vihik käes, ja kõht korises reetlikult — ta polnud hommikust saadik midagi söönud.
Ta kõndis mööda aiast, kus lõhnas õunte järele.
Lõhn oli nii tugev, et pea hakkas ringi käima — magus, raske, peaaegu pidulik.
Aia taga seisis naine hallis mantlis ja vanas rätikus.
Kuivad käed, pehmed silmad, milles oli nii palju valgust, et tundus — päike elab neis endis.
— Näljane? — küsis ta, otsa vaatamata.
Poiss kohmetus, noogutas.
Naine võttis korvist ühe õuna, pühkis selle varruka vastu ja ulatas.
— Võta. Aga ära kiirusta — söö aeglaselt. See on magus, minu puu pealt.
Ta võttis õuna kahe käega, nagu midagi väga väärtuslikku.
Ütles „aitäh“ ja läks edasi, püüdes mitte kohe hammustada, aga ei suutnud — üks amps, teine, kolmas.
Ja äkki oli kõik hästi.
Nii hästi, et ta jäi tee keskele seisma, sulges silmad ja kuulas, kuidas kuskil laulab nähtamatu lind.
Ta mäletas seda maitset igavesti.
Õun lõhnas kodu, hoolivuse ja elu järele.
Ja võib-olla just siis ta esimest korda mõistis, et headus — see pole sõnad, vaid tegu.
Vaikne, lihtne, ootusteta.
Aastad möödusid. Poiss kasvas suureks. Koliti linna, lõpetas ülikooli, sai arhitektiks.
Ehitas klaasmaju, elas kiiresti, kiirustas alati ja rääkis „tähtaegadest“, „projektidest“ ja „klientidest“.
Harva naasis ta kodukülla — tundus, et seal pole enam midagi alles.
Aga ühel päeval, tööasjus, sattus ta sinna lähedale. Sügisel, kui õhk lõhnas jälle õunte järele.
Otsustas pöörata vanale tänavale — lihtsalt vaadata.
Tee polnud peaaegu muutunud. Sama sild, sama kaev, sama värav kooruva värviga.
Ainult aed oli väiksem, värav madalam. Ja pingil istus vana naine hallis rätikus.
See sama.
Ta oli habras, hall, aga naeratas samamoodi nagu siis.
Vahtis kuhugi kaugele, langevate lehtede poole.
Kui ta lähenes, tõstis naine pilgu.
Ei tundnud ära.
— Tahad õuna? — küsis ta, tõstes ühe korvist.
Ta võttis.
Sõrmed värisesid, aga ta naeratas.
— Aitäh, — ütles vaikselt. — Magus?
— Kõige magusam, — vastas ta. — Minu puu pealt.
Ta tahtis öelda, kes ta on.
Öelda, et mäletab. Et see õun, see sügispäike, see lõhn — kõik see jäi temaga.
Aga ei suutnud. Vaikis. Noogutas ja läks.
Kuu aja pärast pandi tema maja müüki. Peaaegu lagunenud, vana, kooruva krohviga.
Ta ostis selle kohe. Ilma pakkumisteta. Ilma nimeta.
Lihtsalt kandis raha üle ja käskis kõik korda teha, aed puutumata jätta.
Kevadeks säras maja uue valge fassaadiga, rohelise värava ja kivikatusega.
Vana naine tuli tagasi. Talle öeldi, et „mingi heategevusfond maksis kõik kinni“.
Ta ei uskunud, aga ei küsinud ka.
Lihtsalt elas.
Vahtis, kuidas õunapuud õitsevad, ja igal kevadel kordas:
— Maailm on ikka parem, kui tundub.
Ta käis vahel seal.
Vaikselt.
Istus aia ääres, sõi õuna ja kuulas lehtede sahinat. Ja iga kord mõtles, et mõned võlad polegi võlad.
See on lihtsalt ring. Mis toob headuse tagasi, kui aeg käes on.
