Hoov elas oma tavalist elu.
Päike laskus pehmelt majaseintele, õhus oli märja maa ja värske leiva lõhn lähimast pagarikojast.
Okstel sädistasid varblased, kusagil kolksus redel – majahoidja parandas kiike.
Ja siis – peenike, kaeblik kisa.
Vana paju ladvas, kus oksad olid peenemad kui sõrmed, istus kass. Punane, väike, hirmust värisev.
Algul naersid kõik. Lapsed näitasid näpuga, keegi hüüdis: „Hüppa siis!“
Aga päev möödus, ja teine veel. Naer asendus murega.
Ta ei tulnud alla. Ei söönud, ei joonud. Istus ja kutsus – mitte inimesi, vaid justkui elu ennast.
Tuletõrjujad käisid kaks korda. Nende redel ulatus vaid poole puuni.
Ülemise korruse naaber proovis teda vorstikausiga meelitada.
Asjata. Kass surus end ainult tihedamalt vastu oksa.
Nädal möödus.
Hoov muutus vaiksemaks. Inimesed tulid välja, vaatasid üles, ohkasid.
Õhtul, kui päike loojus, oli tema väike siluett ikka seal – tilluke, kuid visa.
Ja siis, laupäeva hommikul, kui õhk oli selge ja lõhnas rohu järele, juhtus võimatu.
Väravast sõitis aeglaselt sisse hiiglaslik veoauto, mille külgedele olid maalitud värvilised loomad.
Kõik arvasid – reklaam.
Aga kui kast avanes, ilmus sealt pikk, täpiline kael.
Kaelkirjak.
Päriselt.
Ta astus ettevaatlikult asfaldile, nagu kardaks hoovi rahu rikkuda.
Inimesed tardusid. Mõni naeris segadusest, mõni pani käe suu ette.
Kaelkirjak jäi seisma puu juurde, tõstis pea ja vaatas otse kassile otsa.
Maailm jäi seisma.
Kass lakkas värisemast. Tema silmad läksid suureks ja rahulikuks.
Kaelkirjak sirutas aeglaselt kaela üles, ja kass astus. Siis veel ühe sammu.
Ta laskus mööda kaela alla nagu silda pidi, ettevaatlikult, pehmelt, justkui kardaks imet äratada.
Kui ta käpad maad puudutasid, puhkes kogu hoov aplausi.
Keegi nuttis. Keegi filmis, aga käsi värises.
Kaelkirjak seisis veel hetke, pilgutas oma suuri sooje silmi ja kõndis aeglaselt tagasi auto juurde.
Kass keeras end kerra sooja kapoti peale ja jäi magama.
Vaikus, mis pärast seda jäi, oli eriline.
Mitte lihtsalt vaikus – vaid headuse hingus,
mis veel kaua õhus rippus.
