Päev oli tavaline.
Soe tuul tõi bensiinilõhna ja kohviaroomi, valgusfoor vilkus autode müraga samas rütmis.
Ülekäigurajal seisis umbes üheteistaastane tüdruk – Mia.
Tal olid kargud käes ja süles kleepsudega kaustik – ta tuli koolist, kus käisid erivajadustega lapsed.
Tema kõrval seisis mees – pikk, kallis pintsak seljas, telefon käes. Ta kirjutas midagi, kortsutas kulmu.
Foor klõpsas – roheline. Rahvas hakkas üle tee minema.
Mia hakkas aeglaselt liikuma, ettevaatlikult kargu kargu haaval.
Inimesed möödusid, mõned naeratasid, teised tormasid.
Mees tema kõrval, pilku tõstmata, ütles ärritunult:
„Kas sa võiksid kiiremini minna? Sa ei ole siin üksi!“
Ta ei vastanud.
Vajutas pea alla ja püüdis kiirustada.
Siis mees ohkas pahaselt ja tõukas teda.
See juhtus hetkega.
Mia kaotas tasakaalu, üks kark kukkus käest ja ta kukkus otse ülekäiguraja keskele.
Autod aeglustasid, keegi karjus.
Mees taganes, ehmunud oma teost, ja astus kõrvale.
Ja siis – sireen.
Nurgatagant ilmus tuletõrjeauto.
See peatus järsult.
Taga – veel üks. Ja veel.
Mõne sekundiga oli ristmik täis siniseid vilkureid. Inimesed vaatasid ringi, segaduses.
Ühest autost hüppas välja tuletõrjuja – pikk, vormis, kiiver kaenla all.
„Mis toimub siin?“
Ta nägi tüdrukut maas ja jooksis tema poole.
Teised blokeerisid liikluse.
Mõne hetkega oli Mia ümber kakskümmend tuletõrjujat – kogu vahetus, mis just naasis väljakutselt.
„Kas kõik on korras, pisike?“ küsis üks, põlvili laskudes.
„Ma… kukkusin…“ sosistas ta.
„Kõik on hästi,“ ütles teine. „Me oleme siin.“
Üks tõstis üles ta kaustiku, teine ulatas kargu.
Nad tegutsesid nii kiiresti, et keegi ei jõudnud isegi telefoni tõsta.
Tuletõrjujad moodustasid elava ringi, kaitstes teda autode eest.
Mees seisis kõnniteel, kahvatu.
Üks tuletõrjuja vaatas talle otsa.
„Kas sina lükkasid teda?“
Ta vaikis, vaatas maha.
„Me nägime kõike,“ ütles teine, viidates auto kaamerale. „Kõik on lindil.“
Vaikus.
Mia istus asfaldil, hoides oma kaustikut, ja naeratas esimest korda sel päeval.
„Aitäh,“ sosistas ta.
Tuletõrjuja naeratas vastu.
„Ära tänagi.
Pea meeles – selles linnas on alati inimesi, kes peatavad end.“
Kui nad aitasid tal kõnniteele jõuda, hakkasid autod jälle liikuma, müra naasis –
aga tänav ei olnud enam endine.
Keegi nuttis. Keegi plaksutas.
Ja mees läks minema, pilk maas, tagasi vaatamata.
Ja veel kaua pärast seda rääkis Mia koolis:
„Ma kukkusin… aga kakskümmend inimest tõstsid mind üles.
Maailm pole nii ükskõikne, kui vahel tundub.“
