Hommik algas nagu tavaliselt.
Maja nr 14 elanikud läksid tööle, mõned jalutasid koeri, teised kiirustasid kooli.
Kuid esimesel korrusel ukse juures seisis väike papist karp.
Algul arvati, et keegi unustas asjad või jättis prügi.
Kuni seest kostis vaikselt „näu“.
Sees lamas hall karvapall siniste silmadega – tilluke kassipoeg, kes vaevu jalgadel püsis.
Kõrval – tükk kangast, pudel soe piima ja märkus:
„Ta ei saa olla üksi. Vabandust.“
Naabrid kogunesid fuajeesse.
Mõned pakkusid, et tuleks viia varjupaika, teised – panna kuulutus üles.
Aga neljanda korruse naine, Marta, võttis kassipoja enda juurde:
„Las ta elab minu juures, kuni selgub, mis saab,“ ütles ta, silitades väikest.
Kassipoeg oli hell, kuid kummalisel kombel istus pidevalt ukse juures.
Igal hommikul ta näugus, justkui kutsuks kedagi.
Mõne päeva pärast tuli majja eakas naine, käes foto.
„Vabandage,“ küsis ta vaikselt, „kas te olete näinud kassipoega… valge laiguga käpal?“
See oli tüdruku ema, kes oli aasta tagasi selles majas elanud.
Tütar oli surnud raske haiguse järel ja temalt jäi kassipoeg – see sama.
Naine rääkis, et ei suutnud teda koju jätta – „liiga valus“.
Ta jättis ta lihtsalt siia, kus tütar oli elanud ja kus, nagu ta arvas, „talle oleks tuttav“.
Kui ta nägi, et naabrid olid kassipoja vastu võtnud ja hoolitsesid tema eest, hakkas ta nutma.
„Siis ta ei ole üksi,“ ütles ta, silitades väikest.
Sellest ajast jäi kassipoeg Marta juurde.
Ja trepikoja ukse juurde ilmus uus silt:
„Kui teil on raske – tulge.
Meil on kohv, soe matt ja kass, kes oskab ravida.“ ☕🐾
