Meri mühises, justkui hingaks. Õhk oli tihe ja raske, lõhnas raua ja soola järele. Emma kõndis mööda märga liiva, hoides kaamerat jope all. Tuul puhus küljelt, lained limpsisid saapaninasid, ja taevas tundus liiga madal — nagu tahaks peale vajuda.
Ta teadis, et torm algab kümne minuti pärast. Just see teda tõmbaski.
Täiuslikku fotot ei tehta rahus, — oli isa kunagi öelnud. Ta oli fotograaf ja läks alati sinna, kuhu teised minna kartsid.
Emma pigistas kaamerarihma, nagu hoiaks isa kätt.
Vihm algas järsku. Algul mõned piisad, siis veesein. Tuul rebis kapuutsi peast, juuksed kleepusid näo külge. Ta vaevu nägi, kuhu astus, kuid teadis: tuleb jõuda muuli otsa. Sinna, kus seisab majakas — valge, kangekaelne, tormi südames.
Iga samm oli võitlus. Sõrmed olid külmast kanged, objektiiv kattus tilkadega. Ta pühkis seda varrukaga — mõttetu, kuid visalt.
— Ainult üks kaader, — sosistas ta. — Üks, tema nimel.
Klikk. Välgatus. Välk lõikas taeva, ja hetkeks oli kõik valge.
Laine lõi vastu, paiskas ta pikali. Ta kukkus, lõi põlve ära, kaamera kõlksatas vastu betooni.
Valu tungis jalga, kuid ta tõusis — justkui keha ei kuuletuks, vaid miski sisimas käskis: veel kord.
Ja ta vajutas nuppu uuesti. Pimesi, pimedusse.
Kui kõik lõppes, oli taevas hall ja väsinud. Meri vaibus, vaid vaht veeres mööda liiva. Emma jõudis autoni, läbimärjana, külmast lõdisevana. Salongis lõhnas soola ja plasti järele. Ta lülitas kaamera sisse.
Ekraan vilkus. Esimene kaader — valge laik. Teine — pimedus ja ähmane horisondijoon.
Kolmas… sellel polnud midagi. Ei majakat, ei merd. Ainult peegeldus — tema enda nägu objektiivis, moonutatud veepiisa all.
Valguspeegeldused, silmad, hingeõhk klaasil.
Ta tardus. Sel hetkel jäi kõik vaikseks.
See polnud tormifoto. See oli foto inimesest, kes tormist läbi tuli.
Emma vaatas aknast välja — merele, taas rahulikule, justkui polekski olnud tormi.
— Aitäh, — ütles ta vaikselt, mitte merele — sellel oli ükskõik, — vaid iseendale.
Sest seekord tuli pilt välja õige. Lihtsalt mitte selline, nagu ta oli planeerinud.
