Öö oli pikk.
Märg asfalt venis lindina, tänavalaternad peegeldusid esiklaasis nagu hajunud mõtted.
Lora sõitis koju — väsinult, vaikselt.
Raadiost kostis midagi pehmet ja mõttetut, ja tal tundus, et tee tunneb teda paremini kui keegi teine.
„Liiga vaikne,“ ütles ta valjusti, iseendale.
Hääl kõlas võõralt — nagu kellegi teise oma.
Tagaistmel lebas kaust paberitega, mida niikuinii keegi homme ei loe.
Eesistmel — termos ja jahtunud kohv.
Kõik nagu alati. Kõik kontrolli all.
Väljas vilksatasid siluetid. Kaks — ei, üks ja… koer?
Lora aeglustas ja vaatas peeglisse.
Väike poiss seisis tee ääres, hoides rihmast kinni.
Koer istus tema kõrval, pea maas.
Stseen näis maalitud — soe ja ebareaalne sel hilisel tunnil.
„Mida sa siin teed?“ sosistas ta, kuigi aken oli suletud.
Süda tegi lühikese tõuke. Mitte hirm, mitte ärevus — lihtsalt tunne, et aeg komistas.
Lora vajutas pidurit.
Auto peatus keset teed, pehmelt, rehvide sahin märjal pinnal.
Samal hetkel — valguse sähvatus.
Kurvist lendas välja veoauto.
Massiivne, nagu löök, nagu saatus.
Tulede valgus rebis pimedusest kõik: märg asfalt, tema peegeldus, poiss, koer, vihma läige.
Veoauto kihutas mööda — nii lähedalt, et tagumine peegel värises.
Siis jälle vaikus. Ainult vihm tiksus klaasile.
Lora istus liikumatult.
Käed värisesid roolil. Ta ei suutnud hingata.
Sekundid — või minutid — möödusid tühjalt.
Siis — kerge koputus aknale.
Poiss.
Väike, umbes kümnene, märgade juustega. Koer nihkus ukse poole.
Ta lasi akna alla.
„Kas kõik on korras?“ küsis ta kähedalt.
„Jah,“ vastas poiss lihtsalt. „Me ootasime, kuni auto möödub.“
„Auto…“ Ta vaatas teele, kus äsja oli mürisenud veoauto. „Sa ei näinud seda?“
Poiss kehitas õlgu.
„Ei. Me lihtsalt kõndisime.“
Ta naeratas — nagu poleks midagi juhtunud. Koer nuuskis õhku, rahulolev.
„Kas koduni on kaugel?“ küsis ta.
„Ei. Siinsamas. Me teame teed.“
Ta noogutas, nagu täiskasvanu, ja läks edasi — rahulikult, kindlalt, tagasi vaatamata.
Lora vaatas neile kaua järele.
Siis lülitas ta mootori välja, vajus istmele ja sulges silmad.
Süda lõi kiiresti, nagu püüdes elu järele jõuda.
„Mõnikord,“ sosistas ta, „piisab lihtsalt pidurist.“
Ta ei teadnud, miks ta peatus.
Ei teadnud, keda ta päästis — iseennast, poissi või kedagi teist.
Aga ta teadis üht:
Mõnikord peidab saatus end kõige tavalisemates liigutustes — nagu jala all olev pedaal või juhuslik pilk küljele.
