Hommik oli vaikne, justkui oleks kogu maailm otsustanud välja hingata.
Õhus oli päikese, soojaks saanud rohu ja jõe jaheduse lõhna.
Lapsed jooksid mööda kallast, naersid, pritsisid üksteist veega — suvi oli täies hoos.
Ta istus veidi eemal, vana paju varjus.
Süles — raamat, käes — veepudel.
Kerge kleidi all kumas kõht — kuus kuud, võib-olla veidi rohkem.
Ta naeratas, vaadates, kuidas võõrad lapsed vees hullasid.
Kõik oli rahulik.
Kuni selle hetkeni.
Karje.
Terav, lühike, mitte lapse, vaid hirmu täis hääl.
Siis plärtsatus. Ja vaikus.
Poiss — umbes viiene.
Just hetk tagasi seisis ta veepiiril, sirutas käe palli poole.
Nüüd — ainult veeringid.
Inimesed tardusid.
Keegi karjus, keegi sööstis, kuid aeg muutus paksuks, raskeks.
Tema juba jooksis.
Paljajalu, komistades, tundmata ei kive ega hirmu.
Keegi püüdis teda peatada, aga ta ei kuulnud.
Ainult üks mõte — vesi, vaikus ja väike käsi, mis korraks vee all vilksatas.
Külm kõrvetas nahka.
Kleit tõmbas alla, kuid ta sukeldus.
Käed kobasid mudases sügavuses — kuni puudutasid midagi sooja, elusat.
Ta tõmbas poisi kaldale, pani ta põlvedele, pühkis värisevate sõrmedega vee näolt.
Ta ei hinganud.
Mõned sekundid — tema elu kõige pikemad.
Siis — köha. Õhk. Nutt.
Ta puhkes samuti nutma, surudes näo lapse märgadesse juustesse.
Inimesed jooksid kokku — mõned aitasid, mõned filmisid, mõned lihtsalt seisid.
Ta istus liival, läbimärg, porine, laps süles.
Ja kõht ta peopesade all liikus vaikselt.
Siis tõstis ta pilgu — ja naeratas esimest korda üle pika aja.
Rahu täis, justkui teades: elu ongi selline — õrn, märg, kuid päris.
