Linnapargis oli soe päev.
Lapsed ajasid tuvisid taga, noored paarid jalutasid mööda alleesid ja vana tamme all pingil istus eakas mees viiuliga.
Ta mängis iga päev, samal ajal. Inimesed olid tema muusikaga harjunud — kerge, veidi kurb, kuid omamoodi tuttav.
Täna mängis ta eriti vaikselt. Tundus, nagu heli vaevu puudutaks õhku.
Möödus mees — Thomas — kes kiirustas kohtumisele. Kuid ta peatus äkki.
Meloodia lõi otse südamesse.
Ta tardus, astus paar sammu lähemale ja istus vastas pingile.
— „Vabandust…,“ ütles ta, kui viiuldaja lõpetas. „Kust te seda meloodiat teate?“
Vana mees naeratas.
— „Ma ei teagi seda. Ma lihtsalt mängin nii, nagu tunnen.“
Thomas raputas pead.
— „See pole lihtsalt muusika. See on midagi, mida mu isa kirjutas. Ta suri kakskümmend aastat tagasi. Mitte keegi peale tema ei mänginud seda meloodiat.“
Vana mees langetas pilgu ja vaikis kaua.
Siis ütles vaikselt:
— „Teie isa… kas teda kutsuti juhuslikult Michael?“
Thomas kahvatus.
— „Jah… te tundsite teda?“
Vana mees noogutas.
— „Ma mängisin temaga orkestris. See oli meie viimane proov. Ta ütles: ‘Kui ma lähen varem, las see meloodia elab edasi.’“
Thomas pühkis pisarad ja istus tema kõrvale.
Nad vaikisid kaua, siis võttis vanamees jälle viiuli.
Seekord ta ei mänginud rahvale — vaid sõbrale, keda enam polnud.
Ümberkaudsed inimesed jäid seisma ja kuulasid.
Ja Thomas vaatas teda ning mõtles, et vahel toob saatus meile tagasi selle, mille oleme kaotanud — mitte sõnade, vaid helidega.
