Oli keskpäev – päike seisis kõrgel, õhk väreles kuumusest ja puurides kajasid lindude hüüded.
Külastajate naer levis mööda loomaaia radu, õhus hõljus lillede, parfüümi ja millegi magusa – võib-olla karamelli – lõhn.
Valge tee, mis kulges flamingode aedikute vahel, viis otse roosidest kaare alla.
Tema – pruut, õrn nagu valguskiir – seisis tiigi ääres.
Loorkangas sädeles päikese käes, justkui sulanduks ta ise õhku.
Tema kõrval kohendas peigmees närviliselt lipsu, külalised juba tõmbasid taskust telefonid välja.
Siis – karje.
Valju, metallne, kajaga, nagu keegi oleks taeva katki rebinud.
Kõik pöördusid – aia tagant jooksis välja paabulind.
Ta oli korraga ilus ja hullumeelne.
Sinised suled särasid päikese käes, saba laiali nagu vikerkaar.
Ta peatus, nägi pruuti – ja tardus.
Siis tormas.
Loorkangas püüdis tema pilgu, valge ja lendlev, nagu rivaal.
Ta jooksis otse tema poole, tiivad laiali, sisisedes nagu valvaks ta trooni.
Pruut karjatas, haaras kleidist ja hakkas jooksma – naer ja paanika segunesid.
Kleit vilksatas puuride vahel, loor lehvis ja paabulind jälitas teda, sammugi maha jäämata.
Lõvid tõstsid laisalt pead, ahvid karjusid ja fotograaf ei jõudnud päästikule vajutada.
Mõni püüdis lindu, mõni pruuti.
Kuid ühel hetkel jäid nad mõlemad seisma – otse luikede tiigi ääres.
Paabulind ajas saba laiali, nagu tahaks öelda: siin ta on, minu pruut.
Naine seisis, hingeldades, katkine loor ja naer silmis.
Peigmees jooksis ligi, haaras ta sülle – ja äkki jäi kogu loomaaed vaikseks.
Isegi tuul peatus, jättes õhku hõljuma sule – sinise nagu taevas.
Fotograaf vajutas päästikule.
Pildil – hetk, mil kõik elav näib hingavat ühes rütmis:
Paabulind, valges naine ja kuldne päike, mis peegeldub vees.
