Kui Carterite perekond otsustas renoveerida vana maja, mis oli ehitatud veel 1920. aastatel, ei osanud keegi arvata, et tavaline remont muutub millekski hoopis muuks.
Nad olid maja hiljuti ostnud — avar, kõrgete lagede ja kriuksuvate puitpõrandatega, kus iga laud tundus endas ajalugu kandvat.
Kolmandal remondipäeval märkasid töömehed midagi kummalist: koridori sein magamistoa ja elutoa vahel oli tavalisest paksem.
Erinevus oli vaid mõni sentimeeter, kuid ehitaja jaoks piisavalt kahtlane. Perekond otsustas uurida — mis seal sees on.
Kui krohv eemaldati, leidsid nad selle alt vana puidust paneeli ja selle taga — kinni löödud ukse.
Uksel polnud linki, ainult roostetanud luku jäljed.
Pereema Sarah meenutab:
„Me ei suutnud uskuda, et meie majas on tuba, millest keegi ei teadnud. Ei plaanides ega dokumentides polnud sellest sõnagi.“
Kui uks lõpuks avati, voogas sealt vastu tolm ja külm õhk.
Tuba oli väike — vaevu kuus ruutmeetrit.
Põrandal seisis laud, kaetud paksu tolmukihiga; sellel vana tindipott, märkmik ja tuhmunud lamp.
Seinal rippus naeratava naise foto, kelle silmad tundusid iga liigutust jälgivat.
Kõige kummalisem ootas aga hiljem:
Kui isa süütas taskulambi ja valgustas nurka, paistsid seinal pliiatsiga kirjutatud nimed ja kuupäevad — kümneid, ulatudes peaaegu sajandi taha.
Hiljem selgus, et maja kuulus kunagi perekonnale, kelle nimi oli ammu kohalike arhiivide mälust kadunud.
Kuid üks nimi kordus seinal teistest sagedamini — ja see langes kokku eelmise perenaise nimega, kes oli surnud salapärastel asjaoludel.
Sellest ajast peale ei sulge Carterid enam selle toa ust.
Öeldakse, et mõnikord öösiti kostab sealt vaikne paberi sahin — justkui keegi kirjutaks endiselt vanasse märkmikku.
