Kui kuumas Aafrika külas keset ööd karjatas vastsündinu, jooksid inimesed kodudest välja – karje ei kõlanud nagu nutmine, vaid nagu märk. Õdedeõde tõstis värisevate kätega lapse petroolilambi valguse kätte – ja jäi liikumatuks. Vastsündinu nahk oli lumivalge, justkui valgusest vormitud. Tema ripsmed olid peaaegu läbipaistvad, huuled roosad ja silmad nagu kuuvalgus.
Vaikus langes hetkega. Isegi sirgid vaikisid.
Noor naine mattidel, pisarates ja higis, sosistas:
„See on minu poeg… minu poiss…“
Aga keegi ei uskunud.
Vanem naaber ütles esimesena välja, mida kõik kartsid:
„Valge laps ei sünni meie veres. See ei ole tema laps.”
Isa, pikk, tugev, silmad täis hirmust, seisis ukse juures. Ta ei tulnud lähemale, vaid vaatas, justkui üritades juhtunut mälust kustutada.
„Mida sa tegid?” küsis ta käheda häälega. „Kellega sa olid?”
Tema hääl murdus ja vastust ootamata pöördus ta ümber ja läks välja. Väljas helisesid tsikaadid, kui ta tagasi vaatamata minema astus.
Öö langes. Ema jäi üksi – lapsega, kellest kogu maailm oli ära pööranud.
Ta vaatas teda ja ei teadnud, mis on hirmutavam: inimeste hukkamõist või vaikus, milles polnud ühtegi head sõna.
Igal hommikul kuulis ta selja taga sosistamist.
Iga õhtu, kui päike loojus, langes koos sellega ka tema süda.
Aga poiss naeris. Naeris puhtalt, helgelt, justkui ei teadnudki, et ta ei ole sündinud nagu teised.
Mõnikord tundus talle, et tema naerus peitub vastus. Et Jumal on ikka veel lähedal. Ainult et ta ei mõista veel, miks kõik just nii juhtus.
Ta ei teadnud, et aasta pärast paneb see naer kogu küla vaikima…
Ja et inimene, kes oli lahkunud, naaseb just sel ööl, kui keegi enam andestusse ei uskunud.
Mõned kuud möödusid.
Naine, keda nüüd kutsuti „valge lapse emaks”, ei tulnud peaaegu üldse kodust välja. Ta varjas poega päikese eest, inimeste pilkude eest, sõnade eest, mis olid valusamad kui piitsahoop. Külaelanikud sosistasid, et poiss on märk, et temas elab esivanemate vaim. Mõned ristisid end, mõned pöörasid pilgu kõrvale.
Aga laps kasvas. Tema nimi oli Lumi – nii nimetas teda ema. „Valgus”.
Ta naeris, mängis, puudutas ema nägu, justkui tundes, et kõik kurjus kaob, kui lihtsalt armastusele puudutada.
Ühel päeval saabusid külla arstid pealinnast. Noored, valgetes kitlites ja pehme häälega. Nad vaatasid läbi kõik lapsed. Kui jõudis kätte Lumi kord, jäi üks neist seisma, vaatas ema poole ja ütles:
„Teie poeg ei ole neetud. Tal on albinism. See on haruldane haigus, mis kandub põlvest põlve edasi.”
Arsti sõnad kõlasid nagu vabastamine.
Amina ei saanud kohe aru, mida see tähendab, kuid tundis, et maailm tema ümber hakkab muutuma. Järgmisel päeval tuli tema ema esimest korda aasta jooksul külla. Ta kallistas teda vaikides. Inimesed lõpetasid sosistamise. Isegi need, kes olid teda hukka mõistnud, vaatasid nüüd teisiti.
Nädal hiljem, ööl, mil kuu taas savanni kohal riputas, koputati vaikselt uksele.
Ta avas ukse ja nägi teda.
Kuame. Meest, kes kunagi lahkus, tagasi vaatamata.
Ta seisis lävel, kahvatu häbist ja teekonnast. Ta vaikis kaua, siis sosistas:
„Ma tulin oma poega vaatama.”
Ta lasi ta sisse.
Lumi magas, tema nägu oli kuuvalguses. Kuame istus tema kõrvale, vaatas kaua, pilgutamata. Tema huuled värisesid.
„Andesta,” hingas ta välja. „Ma olin pimestatud ega näinud valgust otse enda ees.”
Amina ei vastanud. Ta lihtsalt kattis oma käega mehe käe.
Sel hetkel tungis majja tuul – pehme, soe, justkui oleks elu ise tagasi tulnud.
Nüüd teab kogu küla: valgus võib sündida isegi seal, kus inimesed on harjunud nägema ainult pimedust.
Ja mõnikord saadab Jumal just selle lapse, keda kõik kartsid – et õpetada neid uuesti armastama.
