Päike oli kõrgel taevas, sulatades õhku küla kohal, ja isegi vanad aiad näisid pimestavalt valged. Teel kodu poole tõusis aeglaselt tolm – kuldne, kerge, justkui tahtes ise seda hetke näha. Auto peatus värava juures ja vaikne, tihe ja tähelepanelik, justkui hoidis hinge kinni.
Esimesena väljus poiss – pikk, heledas särgis, veidi segaduses. Tema järel tuli tüdruk, sale, heledate juustega, käes kimp põllulilli. Ta vaatas ringi, justkui püüdes meenutada, kas ta on siin varem käinud. Õhus lõhnas õunapuu ja soe tolm, kusagil lauda taga haukus koer.
Verandal seisis vanaema – tumedas kleidis, sõrmedega uksepiita kinni hoides. Ta vaatas neid, päikese eest silmi kissitades, ja jäi äkki nagu kivistunult seisma. Tema silmis vilksas äratundmine, nii ootamatu, et huuled hakkasid värisema.
Tüdruk astus lähemale, naeratas ebamugavalt ja ulatas lilled. Ja sel hetkel hakkas vanaema vaikselt nutma. Mitte valjusti – pisarad lihtsalt voolasid kortsudest, jättes jälgi nagu kevadised ojad lumel.
Kõik jäid liikumatuks. Poiss langetas pea, mõistmata, mis juhtus.
„Ema, mis sa teed…“ sosistas ta.
Aga vanaema lihtsalt raputas pead ja kordas ühte ja sama:
„Jumal, milline nägu tal on…“
Hiljem, kui päike hakkas loojuma, istusid nad õues. Laual oli tee, kook ja vana album pleekinud fotodega.
Siis rääkis vanaema.
Kunagi oli tal õde – Nina. Ta lahkus pärast sõda, ei tulnud tagasi, kirjutas harva, siis kadusid ka kirjad. Jäi alles ainult üks foto: kaks tüdrukut õunapuu all, mõlemad naeravad, mõlemad patsidega.
„Sa oled nagu see, kes ära läks,” ütles ta, pruuti vaadates. „Sama silmad. Sama naeratus.”
Tüdruk jäi liikumatuks.
„Minu vanaema nimi oli Nina,” ütles ta vaikselt. „Ta rääkis alati, et tal oli kunagi õde külas…
Ja siis sai kõigile selgeks, miks saatus need kaks nii kummaliselt kokku viis.
Hämarik langes pehmelt, nagu oleks keegi maja sooja tekiga katnud. Kuulda oli, kuidas pääsukesed katuse all sahisesid, kuidas kusagil kaugel lehm möirgas.
Vanaema istus pingil ja vaatas neid – noori, õnnelikke – ning tema silmis ei olnud enam pisaraid. Ainult valgus.
Ta mõtles, et elus pole miski asjata. Et isegi lahkuminek, kui piisavalt kaua oodata, naaseb ühel päeval – kellegi silmis, naeratusena, lihtsa „tere” sõnana.
