Vana maja õues oli alati koerte haukumine. Päeval, öösel, talvel, suvel – tundus, et koerad ei vaikinud seal hetkekski. Elanikud kaebasid valitsusele, politseile, elamumajanduse osakonnale – „vana mees oma koertega ajab kõik hulluks”.
Tema nimi oli Oliver. Väike maja äärelinnas, koorunud värv, aed, mille taga alati sabad vilksasid. Keegi ei käinud tema juures – lõhn, müra ja igavesed kotid söödaga, mida ta poest tõi. Tundus, et tal pole peale nende koerte ei perekonda ega sõpru.
Ükskord kutsusid naabrid komisjoni, et kontrollida, kas ta ei piina loomi. Kui Oliver ise ukse avas, jäid kõik liikumatuks. Sees oli puhas, põrandal lamasid vanad tekid ja tema ümber keerles kümme koera – erinevad, lonkavad, pimedad, aga õnnelikud.
„Kas see on varjupaik?” küsis komisjoni noor tüdruk.
„Ei,” vastas ta vaikselt. „Need on need, keda keegi ei tahtnud.”
Ta rääkis, et varem töötas ta veterinaarina. Pärast oma naise surma ei suutnud ta enam ravida – see oli liiga raske. Aga ühel päeval tõi ta koju esimese hüljatud koera. Siis teise. Siis kolmanda.
„Kui ma kuulen, kuidas nad mu kõrval hingavad,” ütles ta naeratades, „ei tundu maja enam nii tühi.”
Sellest ajast alates kaebused lõppesid. Inimesed hakkasid toitu tooma, aeda koristama ja lapsed tulid koertega mängima. Müra jäi, aga nüüd ei olnud see enam ärritav haukumine, vaid elav tänu ja armastuse hääl.
