Sugulased jagasid maja ilma kiirustamata, kuid selgelt arvutades. Kes saab maatüki, kes maja, kes tulevase kasumi. Kui kord jõudis lapselapseni, teatas notar rahulikult, et vana vedrumadrats pööningult läheb Linale.
Toas tekkis piinlik vaikus. Onu muigas, tädi pööras pilgu kõrvale. Keegi pakkus, et madrats tuleks kohe ära visata ja Linaga midagi kasulikumat ette võtta. Kuid Lina keeldus. Ta võttis madratsi kaasa ja viis selle oma koju.
Tema töökoda oli väike ja lõhnas alati ühtemoodi: vana puidu, vaha, tolmu ja jahtunud kohvi järele. Seal seisid toolid ja kummutid, mida ta tellimuse peale parandas. Raha oli vähe, tööd samuti. Madrats võttis peaaegu kogu põranda enda alla ja jäi kohe ette, kuid Lina mõtles, et saab vähemalt polsterdust kasutada mööbli restaureerimiseks.
Madrats oli raske, määrdunud ja kulunud. Kangas oli aastatega välja veninud, sees oli kõik kokku vajunud. Lina lõikas ettevaatlikult õmblused lahti, kiht kihi haaval, püüdes tolmu mitte sisse hingata. Ühel hetkel põrkas nuga millegi kõva vastu. See ei meenutanud ei vedru ega puutükki.
Ta lükkas täidise kõrvale ja tardus. Madratsi sees oli midagi kummalist, hoolikalt sisse pakitud ja ilmselgelt sinna teadlikult peidetud. Lina tundis, kuidas süda hakkas kiiremini lööma – ta sai kohe aru, et see leid ei olnud juhus.
Tal tõusid ihukarvad püsti sellest, mida ta seal nägi. 😲😱
Ta nihutas täidist veelgi kõrvale ja avastas mitu tihedat pakki. Need olid korralikult kokku volditud ja ühesugustesse sinistesse ümbrikesse pakitud, puhtad ja tugevad, justkui oleks need hoolikalt ette valmistatud.
Ümbrikud olid paigutatud ühtlaselt polstri kihtide vahele, nii et madrats nägi väljast täiesti tavaline välja ega äratanud mingit kahtlust.
LINA VÕTTIS NEED ÜKSHAAVAL VÄLJA JA PANi PÕRANDALE. IGAS ÜMBRIKUS OLI RAHA. VANAD PANGATÄHED, KORRALIKULT KOKKU VOLDITUD, KUMMIPAELTEGA KINNI SEOTUD, ILMA SEGADUSE JA KIIRETA. OLI SELGE, ET RAHA EI OLNUD KOGUTUD ÜHE KORRAGA, VAID HOOLIKALT JA AJAPISI PEIDETUD.
Aeglaselt vajus Lina põrandale istuma ja vaatas ringi, justkui ei suudaks uskuda, et see kõik päriselt toimub.
Samal ajal kui sugulased vaidlesid maja, maatüki hinna ja müügitulu üle, oli kõige väärtuslikum asi kogu aeg pööningul, peidetuna vanasse madratsisse, mida keegi ei tahtnud isegi puudutada.
Nüüd sai selgeks, miks vanaema hoidis seda madratsit viimase hetkeni ega lubanud kellelgi seda ära visata. Ja miks pärand anti just Linale. Väljast kasutu hunnik, kuid seest peidetud varu rasketeks aegadeks.
