Mõnikord suudab üks väike seade meid lapsepõlve tagasi viia tugevamalt kui ükski foto. Minu jaoks sai selliseks sümboliks vana metallist generaator, mis kunagi paigaldati jalgratastele esilaterna süütamiseks. Seda uuesti nähes meenus mulle kohe, kuidas kunagi unistas iga poiss sellise asja omamisest oma „raudsel hobusel”.
Meie õues oli üks poiss, kes paigaldas selle generaatori endale kõigist varem. Me kogunesime tema jalgratta ümber, hoides hinge kinni, ja ootasime, millal ta mööda sõidab – ja tuletuli süttib pimeduses eredalt põlema. Ei mingeid patareisid, ei mingeid juhtmeid, lihtsalt pedaale keerates – ja maagia elab. Me vaatasime seda kadeduse ja vaimustusega, nagu tõelist tehnilist imet.
Ma mäletan, kui kaua ma unistasin endale sellise generaatori ostmisest, et ka mina saaksin sõita õhtustel tänavatel põleva tuledega ja tunda end peaaegu täiskasvanuna, peaaegu mootorratturina. Tulevalgus tundus tõelise pääsmedena seikluste maailma.
Täna on sellised generaatorid peaaegu kadunud – need on välja tõrjunud eredad LED-lambid ja akud. Aga minu jaoks jääb see väike mehhanism osaks minevikust: vabaduse lõhn, rataste müra asfaldil, öised sõidud ja lapsepõlve uhkus oma „kosmilise” jalgratta üle.
Kas te mäletate neid legendaarseid dünamo-generaatoreid?
