Seisime Ethaniga beebitoas, meie ümber pastelsed seinad, väikesed riided ja mänguasjad. Ma nägin juba ette meie väikest beebit rahulikult võrevoodis magamas.
– Ma ei suuda uskuda, et me tõesti siin oleme – ütlesin elevil. – Kujuta ette esimesi nädalaid… kahekesi koos, teineteise kõrval, üksteist aidates.
Ethan naeratas, kuid naeratus ei ulatunud ta silmadeni.
– Jah… see saab imeline olema – vastas ta, veidi tühja häälega.
Kortsutasin kulmu.
– Kas kõik on korras? Kas sa juba rääkisid oma ülemusega isapuhkusest?
Ta ohkas ja vaatas oma käsi.
JAH. TA EI OLNUD KUIGI TOETAV.
– Jah. Ta ei olnud kuigi toetav.
– Mida sa selle all mõtled? – küsisin.
– Ta tahab mind saata tähtsale projektile teise linna. Ta vihjas, et kui ma ütlen ei, võib mu töökoht ohtu sattuda.
Mul oli tunne, nagu oleks õhk minust välja tõmmatud.
– Nad võivad su vallandada? Aga meil on praegu iga senti vaja…
– Ma tean – noogutas ta. – Me ei saa endale lubada, et ma töö kaotan.
Hingasin sügavalt sisse.
– Siis… mis saab?
MA EI NÄE MUUD LAHENDUST – TA KEHITAS ÕLGU.
– Ma ei näe muud lahendust – ta kehitas õlgu. – Ma pean minema.
Ma oleksin tahtnud nutta. Me olime seda aega nii oodanud ja nüüd näis kõik lagunevat. Aga ma ei saanud näidata, kui väga see haiget teeb.
– Võib-olla… – ütlesin vaikselt – saame me sellest ajast, mis meile jääb, võtta maksimumi.
Ethan pigistas mu kätt.
– Me saame hakkama, Sarah. Me saame alati hakkama.
Ma naeratasin. Vähemalt proovisin.
Sees aga oli minus tohutu pettumus. Ma ei kujutanud ette meie pere algust nii. Ma plaanisin, et elame koos läbi iga esimese hetke.
MÕNI PÄEV HILJEM OLIN POES OSTE TEGEMAS, AGA MU MÕTTED OLID MUJAL.
Mõni päev hiljem olin poes oste tegemas, aga mu mõtted olid mujal.
– Sarah? Kas see oled sina? – kuulsin tuttavat häält.
See oli Amanda, Ethani ülemuse naine. Me tundsime teineteist ülikooliajast.
– Tere – tervitasin.
– Kuidas sul läheb? Ja beebi? – küsis ta naeratades.
– Saame hakkama… kuigi olen veidi pinges – lipsas mul välja. – Ethani isapuhkus lükati tagasi.
Amanda nägu muutus.
– Mis? See on võimatu.
– Ethan ütles, et tema ülemus saadab ta teise linna ja kui ta keeldub, vallandatakse ta.
Amanda raputas kindlalt pead.
– See pole tõsi. Ma tean kindlalt, et tema isapuhkus kiideti heaks. Mu abikaasa isegi kiitis, milline hea isa temast saab.
Nagu oleks mulle vastu pead löödud.
– Kas sa oled kindel? – küsisin kahvatult.
– Täiesti.
KOJU SÕITES EI MÄLETA MA PEAAEGU TEED.
Koju sõites ei mäleta ma peaaegu teed. Kodus oli Ethan duši all, tema telefon oli laual. Ma ei tee tavaliselt sellist asja… aga nüüd tegin.
Peregrupis oli kõik olemas.
Ethani ema:
„Sa ei pea isapuhkust võtma. Sarah’ ema saab aidata. Meil on sind praegu väga vaja remondi juures.”
Ethani isa:
„Jah, see oleks oluline. Sa pole kaugel, see on lahendatav.”
Ja Ethani vastus:
„Saan aru. Võtan tasustatud puhkuse ja lähen appi. Sarah saab oma emaga hakkama.”
Ma murdusin.
TEGIN SÕNUMITEST PILDI, SIIS PANIN TELEFONI TAGASI.
Tegin sõnumitest pildi, siis panin telefoni tagasi. Ma ei öelnud midagi. Järgmisel päeval, kui Ethan tööl oli, pakkisin asjad.
Õhtul jõudis Ethan tühja majja.
– Mind vallandati – ütles ta valjusti.
Köögilaual ootas ümbrik.
„Ethan,
Ma leidsin sõnumid. Sa valetasid mulle isapuhkuse kohta. Kui sa suudad selles valetada, kuidas saaksin ma usaldada meie elu sinu kätte?
Ma saatsin sõnumid sinu ülemusele. Sellepärast sind vallandati.
Ma lahutan.
Sarah.”
Istusin hiljem oma vanemate juures, silitades oma kõhtu.
– Sa tegid õige otsuse – ütles ema vaikselt.
JA MA TEADSIN, ET TAL ON ÕIGUS.
Ja ma teadsin, et tal on õigus.
