Õde oli juba mitu ööd järjest kuulnud kummalisi helisid palatist number 7. Need olid karjed. Mitte valjud – pigem summutatud, alla surutud, justkui kardaks keegi, et teda kuuldakse. Alati umbes samal ajal – õhtupoole, kui koridorid tühjenesid ja valgus muutus hämaramaks.
Ta jäi keset koridori ämbriga seisma ja kuulas. Haigla oli niigi kõhe, kuid see oigamine lõikas närve nagu nuga. See polnud tavaline valust tingitud hääl.
Õde töötas siin juba kaua. Töö oli raske, palk väike, kuid ta pidas vastu. Ta oli harjunud lõhnade, öiste vahetuste ja võõra valuga. Kuid palat number seitse hakkas teda üha enam häirima.
Seal lebas eakas patsient – rahulik, korralik, alati tänulik iga abi eest. Puusaliigese murd, voodirežiim. Ta kaebas harva, kuid vaatas üha sagedamini põrandale ja võpatas järskude helide peale.
Ja siis ilmus kummaline külastaja.
Üks mees tuli õhtuti. Alati üksi. Hästi riides, enesekindel, rääkis rahulikult ja viisakalt. Ta tutvustas end sugulasena.
Pärast tema visiite muutus vana naine: silmad muutusid punaseks, huuled värisesid, käed olid külmad. Ühel korral märkas õde isegi sinikat randmel.
Ta püüdis rohkem teada saada, kuid patsient pööras kohe pilgu kõrvale ja sosistas, et kõik on korras.
KOLLEEGID SOOVITASID MITTE SEKKUDA.
„See pole sinu asi. Sugulane tähendab, et tal on õigus,“ ütlesid nad.
Kuid oigamine kordus ikka ja jälle.
Ühel õhtul kuulis õde samme palati ees. Siis summutatud hääli. Mees rääkis teravalt, vana naine pobises midagi, justkui end õigustades. Tuhm löök. Lühike karje.
Sel ööl ei saanud õde magada.
Ta koostas plaani, et tõde teada saada. Kui keegi ei vaata – tema vaatab.
Järgmisel korral läks ta palatisse varem. Valgus oli hämar, patsient magas. Õde roomas põrandale ja pressis end voodi alla. Tolm, külm linoleum, roostes vedrud tema kohal. Tal oli väga ebamugav ja hirmus.
Sammud koridoris. Uks kriuksus. Mees tuli sisse.
ÕDE NÄGI ALGUSES VAID TEMA KINGI JA VOODI ÄÄRT. ALGUSES – VAIKUS. SIIS TEMA HÄÄL. TA RÄÄKIS AEG- AEGLASELT JA SURUVALT VANEMA NAISEGA. NAINE NUTTIS.
Ja siis juhtus midagi, mis võttis tal hinge kinni.
Alguses rääkis mees rahulikult. Väga rahulikult. Ta selgitas patsiendile, et maja on niikuinii „kaotatud“, et üksi pole sellest kasu, ja et naine peab dokumendid allkirjastama. Ta ütles, et kui naine vabatahtlikult ei nõustu, siis ta „aitab“.
Patsient nuttis, palus, et teda rahule jäetaks. Ta ütles, et ei kirjuta millelegi alla.
Siis muutus mehe hääl.
Ta kummardus voodi kohale ja hakkas ähvardama. Ta ütles, et naine peab oma ravimeid võtma, et ta teab, kuidas seda teha nii, et arstid midagi ei märkaks, ja kui naine jääb kangekaelseks, läheb tal halvemaks. Palju halvemaks.
Õde hoidis hinge kinni.
Ta nägi, kuidas mees tõi välja süstla. See ei olnud haigla ravim. Midagi muud, tume, ilma märgistuseta. Ta süstis selle, hoolimata patsiendi vastupanust. Vana naine karjatas, tema käsi vajus jõuetult linadele.
ÕDE KOGES ÕUDUST.
Ta hüppas peidust välja, karjus, rebis ukse lahti. Tekkis müra, õed ja valvearst jooksid kohale. Mees peeti kohapeal kinni. Süstal võeti ära. Tema kotist leiti dokumendid – juba ette valmistatud, allkirjaväljadega.
Hiljem selgus, et süstid ei sisaldanud ravimeid. Just seetõttu halvenes eaka patsiendi seisund järsult.
