Päike lõi akendesse nii eredalt, justkui tahaks ära põletada kõik, mis nende seinte vahel peidus oli.
Väljas naersid lapsed, kuskil undas muruniiduk, õhus lõhnas värske rohi.
Toas – vaikus. See eriline vaikus, mis tuleb alati enne tormi.
Ta seisis laua juures, lõikas leiba ja kuulas, kuidas kell tiksub.
Poeg mängis põrandal, ehitades klotsidest torni. Aga ta nägi, kuidas poiss aeg-ajalt ukse poole vaatas.
Ta teadis: kui ema on vait – siis varsti algab.
Siis – sammud.
Aeglased, rasked, valusalt tuttavad.
Ta tõstis pea.
Süda lõi vastu roideid, kui võti lukuaugus pöördus.
Uks avanes.
Päike pimestas tuba, ja lävel seisis tema.
Käes – pudel, silmades – tühjus.
Ta irvitas.
„Isegi päeval peidad end minu eest? Arvad, et valgus päästab sind?“
Ta astus sisse.
Tuli lähemale.
Valgus libises üle pudeli klaasi – ere nagu tera.
Naine taandus, poega kaitstes.
Alkoholi lõhn segunes väljast tuleva rohulõhnaga.
Päev muutus äkitselt sama hirmutavaks kui öö.
Ta tõstis käe.
Pudel kõikus, sätendas.
Poiss karjatas, astus sammu edasi – ja päike lõi otse isa näkku.
Ta pilgutas, nagu ärkaks korraks.
Kõik tardus.
Naine seisis vastas, hoides poega õlast.
Mees vaatas neid, pigistades pudelit nii kõvasti, et sõrmed muutusid valgeks.
Veel üks liigutus – ja kõik otsustatakse.
Ta lasks käe alla.
Pudel kukkus pehmelt põrandale ja veeres kõrvale.
Ta vaatas kord poega, kord naist – pilguga, mis kuulus mehele, kes nägi end esimest korda pärast aastaid selgelt.
Ta astus sammu tagasi. Siis teise.
Pöördus ja lahkus.
Uks sulgus, ja maja täitus uue, elava vaikusega.
Naine seisis paigal, jalad värisesid.
Poiss surus end tema vastu, hingates kiiresti, nagu oleks just pikalt jooksnud.
Ta laskus põlvili, embas teda ja nuttis esimest korda paljude aastate järel – mitte hirmust, vaid kergendusest.
Hiljem, õhtupoolikul, pakkis ta oma asjad.
Dokumendid, mänguasi, foto – kõik, mis vanast elust järele jäi.
Ja ust kinni panemata, lahkus.
Väljas paistis ikka veel päike.
Naabrid vaatasid akendest, kuid keegi ei öelnud sõnagi.
Ta kõndis paljajalu mööda asfalti, hoides pojal käest.
Valgus lõi silma, kuid enam ta ei kartnud.
Nad jäid bussipeatusse seisma.
Poiss surus end tema vastu ja küsis:
— „Emme, kas nüüd on kõik?“
Ta vaatas kaugusesse ja vastas:
— „Jah, nüüd on.“
Mõne nädala pärast elasid nad juba mujal. Väike tuba, valged seinad, hommikune leivalõhn.
Mõnikord ta unes nägi minevikku, kuid nüüd ärkas rahulikult.
Igal hommikul avas ta akna ja lasi valguse sisse.
Sest nüüd kuulus see valgus neile — talle ja tema pojale.
