Päike paistis talumatult. Maria kõndis koju mööda maanteed, käes toidukott, näol väsimus ja higi. Päev oli pikk, tsikaadid sirisesid ja ta unistas ainult dušist ja varjust.
Aga teel, kurvis, nägi ta õhukest musta triipu. Arvas, et see on oks, aga see liigutas.
Väike madu. Kuiv, päikesest kõrbenud, ilmselt jõudnud oma viimaste jõuvarudeni. Ta roomas aeglaselt, nagu oleks iga sentimeeter talle raske.
Maria ei olnud kunagi madusid armastanud, kuid sel hetkel tundis ta sellele kaasa. Ta leidis kepi ja lükkas mao ettevaatlikult teeservale. Siis võttis ta kindad käest, võttis mao kätte – kuum keha, sile, elus. Ta viis mao varju ja valas pudelist vett kaanele.
Seisin lihtsalt minut aega kõrval. Madus, nagu oleks ta tundnud jahedust, tõstis pea, tegi paar liigutust ja kadus rohu sisse. Maria naeratas ja läks koju.
Paari päeva pärast unustas ta selle ära.
Siis aga ärkas ta öösel üles. Vaikus, ainult nõrk laterna valgus akna taga ja sahin. Õrn, vaikne, justkui keegi liiguks lina peal.
Ta tõusis voodist, kuulas – ja heli kordus. Väga lähedalt. Ta lasi aeglaselt käe alla ja tundis liikumist oma peopesa all.
Ta karjatas ja viskas teki kõrvale. Valgel linadel väänles madu – seesama, pisike, aga nüüd suurem. Sile, läikiv, rahulik.
Maria jäi liikumatuks. See ei sisisenud ega rünnanud – lihtsalt lamas ringiks keritud. Nagu poleks tulnud hirmutama.
Maria avas värisedes akna ja tõstis aeglaselt padja alla. See roomas kuulekalt aknalauale ja kadus aia pimedusse.
Hommikul leidis Maria lävepakult väikese maonaha. Värske. Ja mingil põhjusel ei tundnud ta hirmu, vaid kummalist tunnet, nagu oleks keegi talle tänu avaldanud.
