Huvitav fakt, mida tänapäeval kaugeltki kõik ei tea: vanadel metallvooditel ei pingutatud võrgustikku peaaegu kunagi kogu voodi pikkuses. Ühest servast jäi alati tühi koht, mis paljudele tundus kas defektina või kummalise materjali kokkuhoidmisena.
Tegelikult oli see aga läbimõeldud otsus, mitte juhus.
Konstruktorid jätsid selle lünga spetsiaalselt, et hõlbustada metallvõrguga töötamist. See kinnitati vedrude või konksudega ja kui tekkis vajadus seda pingutada, vanu kinnitusi asendada või võrku täielikult uuendada, tehti see kõik just selle vaba ava kaudu. Tänu sellisele konstruktsioonile võttis remont vaid mõne minuti.
Lisaks kasutati paljudel mudelitel seda osa pingutuse reguleerimiseks. Kui võrk hakkas läbi vajuma, võis seda veidi pingutada või vastupidi, lõdvendada, saavutades soovitud jäikuse.
Mõnes peres pandi sellesse avasse isegi puidust laud, et pind oleks tugevam – eriti kui voodit kasutasid eakad inimesed või külalised.
Seega ei olnud tühi vahe üldse „puudus”. Vastupidi, see oli osa funktsionaalsest, praktilisest konstruktsioonist. Tänu sellisele lihtsale, kuid läbimõeldud lahendusele teenisid metallvoodid aastakümneid ja neid oli lihtne kodus remontida, ilma spetsiaalsete tööriistadeta.
