Aastaid elas ta üksi metsa ääres. Kunagi oli siin elu olnud: sõbrad käisid külas, sugulased astusid aeg-ajalt läbi, õues seisis auto ja majast kostsid hääled. Kuid aja jooksul kadus kõik see. Tema naine suri, poeg kolis kaugele ega andnud peaaegu enam endast märku. Maja järve ääres jäi vaikseks ja tühjaks.
Vana mees oli üksindusega harjunud. Hommikuti astus ta verandale, vaatas metsa, kuulas tuult mändide vahel ja kütis ahju. Mõnikord liikusid eemal põdrad või lipsasid rebased tihnikusse, kuid metsloomad ei tulnud kunagi maja lähedale.
Sel hommikul ärkas ta veel enne koitu. Algul arvas ta, et tuul lööb oksaga vastu ust. Siis kostis tuhm löök, justkui oleks keegi raskelt verandat tabanud.
Vana mees tõmbas sooja jope selga ja avas ettevaatlikult ukse. Ja tardus.
Otse lävel seisis tohutu emane karu. Tema suust tõusis aur, lumi sädeles tema karvades. Kuid kõige kummalisem polnud see.
Tema hammaste vahel oli väike karupoeg.
Loom ei urisenud ega näidanud hambaid. Karu seisis lihtsalt ja vaatas inimest otse silma. Tema pilgus ei olnud viha, vaid mure.
Vana mees tundis, kuidas süda rinnus kõvasti taguma hakkas. Iga teine inimene oleks ukse kinni löönud ja end majja peitnud. Mõistus käskis just seda teha.
AGA MIDAGI SELLES PILGUS PANI TEDA SEISMA JÄÄMA. AEGLASELT ASTUS TA SAMMU ETTE. KARU LASKIS ETTEVAATLIKULT POOJA LUMME.
Ja just sel hetkel tegi metsloom midagi, mille tõttu vana mees lõpuks mõistis, miks ta tema maja juurde oli tulnud. Selle loo jätk on esimeses kommentaaris.
Karupoja keha liikus vaevu.
Kui vana mees selle juurde kummardus, märkas ta tema käpa ümber õhukest metallist silmust. See oli salaküttide püünis, mis oli sügavale naha sisse lõikunud. Poeg hingas raskelt ja liikus vaevu.
Ettevaatlikult vabastas mees metallisilmuse ja tõstis looma sülle. Ta viis karupoja majja, asetas selle ahju lähedale, kattis vana villase tekiga ja hakkas teda õrnalt hõõruma, et soojust tagasi tuua.
Karu istus kogu selle aja verandal ega lahkunud.
Mõne aja pärast liikus poeg vaikselt ja avas silmad. Vana mees võttis ta sülle ja viis tagasi õue.
Karu tuli lähemale, võttis oma poja ettevaatlikult enda juurde ja puudutas siis vaikselt ninaga inimese kätt.
SIIS PÖÖRUS TA ÜMBER JA KADUS AEGLASELT METSA.
Juba järgmisel päeval leidis vana mees tihnikust mitu sellist püünist. Ta eemaldas need kõik, ühtegi jätmata.
Pärast seda kohtumist hakkas ta taas iga päev metsas käima, nagu aastaid tagasi.
