Hommik oli rahulik ja muretu. Park oli alles ärkamas – harvad möödujad, lehtede kahin, kerge niiske mulla lõhn. Halli jopega mees seisis piirete juures, käes leivapakett. Ta käis siin sageli hommikuti – toitma parte, kuulama, kuidas kudrutamine kajab üle vee.
Tiik oli tume, sügav, vanade paju varjus. Ta viskas esimese leivapala – ja vaatas harjumuspäraselt, kuidas linnud kõikjalt kokku lendasid. Vesi lainetas, pardid haarasid ahneid murukesi ja plaksutasid tiibadega. Kõik oli nagu alati.
Aga minuti pärast märkas ta midagi kummalist. Keset tiiki kukkunud murukesed jäid puutumata. Pardid ujusid minema, justkui käsu peale. Üks neist lasi äkki valju kiljuma ja kadus vee alla, justkui oleks midagi teda järsult alla tõmmanud. Ülejäänud paanikas pritsisid vett ja lendasid laiali.
Mees astus lähemale, vaadates pimedasse veepinnasse. Vesi laienes ringidena, justkui liiguks keegi suur aeglaselt vee all.
„Hei,” ütles ta vaikselt, „kas seal on keegi?”
Vastuseks oli vaikus. Siis kostis kerge plartsatus. Ja äkki paisus veepind nagu mull ja tiigi keskelt hakkas midagi tõusma.
Esmalt paistis paks, must kumerus – libe, läikiv, justkui õliga kaetud. Siis teine, veelgi suurem. Mees taganes. See oli nagu madu… aga liiga suur, et olla tõeline. Paksus – nagu autokummi, pikkus – ulatus sügavusse, muda sisse.
Olend väänles aeglaselt, nagu poleks veel täielikult ärganud. Must lima tilkus temalt tilkade kaupa tagasi vette ja iga kord, kui see puudutas veepinda, laienesid ringid üha laiemaks. Õhk täitus kummalise lõhnaga – muda ja millegi mädanenu seguga.
Mees tahtis astuda sammu tagasi, kuid tema jalg takerdus äärekivile. Vesi värises jälle ja suur vari vee all liikus otse kaldale. Ta kukutas koti maha, leivapalad puistasid tema jalgade juurde, üks kukkus vette – ja samal sekundil tõusis sügavusest tumedat, märga pead.
Ta jõudis näha vaid mustade silmade sära ja aeglaselt avanevat suud, enne kui vesi taas plahvatas. Muda tilgad tabasid teda näkku ja siis jäi kõik vaikseks.
Ta seisis hingamata ja vaatas musta veepinda, kuhu „see” just oli kadunud. Ümberringi oli vaikne. Isegi linnud ei laulnud.
Telefon, mille ta kõrvale oli pannud, salvestas endiselt videot. Viimasel kaadril oli näha, kuidas veepinnal lained laiali lähevad – ja nende all vilksas hetkeks midagi tohutut.
Midagi, mis kindlasti ei olnud madu.
