Kolm väikest tüdrukut vahetasid omavahel pilke.
Seejärel naeratas neist vanim.
„Meie ema nimi on Camila.“
Elias tundis, kuidas veri tema soontes justkui tardus.
See nimi tabas teda nagu välk.
Kaheksa aastat.
Terved kaheksa aastat ilma ühegi vastuseta.
Ilma et ta oleks isegi teadnud, kas nimi, mille naine talle tol ööl ütles, oli päris.
Ja nüüd seisid tema ees kolm last.
Kolm last, kes võisid muuta kõike.
„Kus teie ema on?“
Tüdrukud osutasid pargi teisele poole.
Elias pöördus kohe.
Ja nägi teda.
Ühe purskkaevu kõrval seisis naine.
Tema juuksed olid veidi lühemad.
Nägu küpsem.
Kuid see oli tema.
Selles polnud mingit kahtlust.
Camila.
Naine sellest vihmasest ööst.
Mõneks hetkeks ei liikunud keegi.
Keegi ei rääkinud.
Naine vaatas teda nagu kummitust nähes.
„Elias…“
Tema nimi lipsas vaikselt üle naise huulte.
Kolmikud pöördusid rõõmsalt ema poole.
„Emme! Me leidsime selle mehe, kellel on samasugune tätoveering!“
Camila sulges silmad.
Nagu oleks ta alati teadnud, et see hetk tuleb.
Kuid mitte täna.
Mitte niimoodi.
Elias astus aeglaselt lähemale.
„Kas nad on sinu lapsed?“
Tema hääl murdus.
Camila vaatas tüdrukutele otsa.
Siis talle.
Ja lõpuks noogutas.
„Jah.“
Elias tundis, kuidas kõht krampi tõmbus.
„Camila… kas nad on minu lapsed?“
Naise silmad täitusid kohe pisaratega.
Ta ei vastanud.
Polnud vajagi.
Tema vaikus ütles kõik.
Eliase maailm pöördus pea peale.
Kolmikud naeratasid endiselt süütult.
Mõistmata, mis nende ümber toimub.
„Miks?“
Camila langetas pilgu.
„Ma püüdsin sind leida.“
Elias kortsutas kulmu.
„Mida?“
„Kui sain teada, et olen rase, läksin tagasi sinna kohta, kus me kohtusime.“
Tema silmad täitusid taas pisaratega.
„See baar oli juba suletud.“
„Kas sul ei olnud minu telefoninumbrit?“
Naine naeris kibedalt.
„Me ei vahetanudki kunagi numbreid.“
Mälestus lõi Eliast nagu noahoop.
See oli tõsi.
Tol ööl olid nad kokku leppinud, et see jääb vaid üheks ilusaks mälestuseks.
Looks, millel ei tule jätku.
Kumbki neist ei osanud ette kujutada, mis sellele järgneb.
„Ma otsisin sind kuid.“
„Ja siis?“
Camila vaatas oma tütreid.
„Siis sündisid nemad.“
Tema hääl värises.
„Ja ma hakkasin kartma.“
Elias vaikis.
„Ma ei teadnud, kas sa üldse tahaksid isa olla.“
„Sa oleksid pidanud mulle selle valiku andma.“
Naine hakkas nutma.
„Ma tean.“
Mõneks hetkeks valitses täielik vaikus.
Seejärel juhtus midagi ootamatut.
Kõige väiksem tüdruk astus Eliase juurde.
Ja võttis tal käest kinni.
„Kas sa oled emme peale pahane?“
Tema süda murdus.
Ta laskus põlvili tüdruku ette.
„Ei.“
„Siis miks sa nutad?“
Elias naeratas läbi pisarate.
„Sest ma just leidsin teid üles.“
Kolmikud kallistasid teda peaaegu ühel ajal.
Ja sel hetkel mõistis ta midagi.
Ta oli kaotanud kaheksa aastat.
Kaheksa aastat, mida ta enam kunagi tagasi ei saa.
Kuid ta ei olnud kaotanud kõike.
Sest tema ees seisis perekond, kelle olemasolust ta polnud isegi teadnud.
Ja esimest korda oma elus ei tundunud katkine kompass enam eksinuna.
See oli lõpuks leidnud oma sihtkoha.
