Kui Lena ema tervis hakkas halvenema, palkas ta hooldaja.
Noor naine nimega Marina tundus ideaalne: rahulik, korralik, pehme häälega.
Lena elas teises linnas ja tuli ainult nädalavahetustel.
Iga kord tervitas Marina teda aruannetega — kõik oli puhas ja korras — kuid midagi ei andnud Lenale rahu.
Ühel päeval lõppes koosolek varem ja Lena otsustas teha üllatuse — tulla ilma ette teatamata.
Ta avas ukse ja tardus.
Köögis laua taga istus tema ema — naeratades, teetass käes, ja tema kõrval istus mees.
Võõras.
Ta luges talle ajalehte ette ja valas teed, justkui oleks seda teinud kogu elu.
Lena jäi segadusse:
— Vabandust, kes te olete?
Mees pöördus.
— Ma… lihtsalt naaber. Aitan, kui saan.
Sel hetkel tuli Marina toast välja — ja kõik sai selgeks.
Selgus, et ta polnud lihtsalt hooldaja. Ta oli selle mehe tütar — lesk, kes elas kõrval majas.
Ta käis iga päev, kui Marina läks poodi. Algul lihtsalt aitamas — hiljem jäi ta naise pärast, kelle eest hoolitseti.
Lena istus toolile. Ema naeratas:
— Ma arvasin, et sa märkad seda ühel päeval. Ta loeb mulle sama ajalehte, mida su isa varem luges.
Sellest päevast alates hakkas Lena sagedamini külla tulema.
Ta ei näinud enam selles vanas majas kurbust. Ainult soojust.
Ja mõistmist, et mõnikord pole hoolitsus töö — vaid teine võimalus õnnele.
