Külm tuul vilistas jõe kohal, painates kuiva pilliroo vee poole. Naine seisis põlvili vee ääres, käed jääkülmas vees. Tema sõrmed olid punased, huuled sinised, kuid ta hõõrus vaikides pisikesi laste asju – pisikesi särke, sokke, mähkmeid. Kaldal vedeles vana ämber ja kott seebijääkidega.
Päike oli juba loojumas, kuid naine ei kiirustanud lahkuma. Tal polnud kuhugi tagasi minna – maja, kus nad elasid, põles kaks nädalat tagasi maha. Mees hukkus ehitusel, jättes naise lapsega ja tühjade kätega. Nüüd ööbis ta naabrite juures ja päeval tuli jõe äärde – pesema, liikumisega soojendama, midagi tegema, et mitte hulluks minna.
Kui sammud tema selja taga sundisid teda ümber pöörama, arvas ta, et keegi külast on tulnud abi paluma. Aga selle asemel nägi ta meest pikas mantlis. Ta seisis ja vaatas teda ja lapse riideid tema käes. Tema pilgus ei olnud kaastunnet – ainult mõistmist.
„Vesi on jääkülm,” ütles ta rahulikult. „Sa saad külmetuse.”
Ta pigistas riidelapi tugevamini, silmi tõstmata:
„Kõik on korras. Ma olen harjunud.”
Mees võttis vaikides mantli seljast ja pani selle talle õlgadele. Kangas oli soe, lõhnas puidu ja vihma järele.
„Ära tee seda,” ütles ta vaikselt. „Ma ehitan selle kaldale maja. Sinu jaoks.”
Ta tõstis pilgu.
„Minu jaoks? Miks?“
Ta naeratas vaevu märgatavalt.
„Sest sa seisad siin, nagu kaitseksid midagi enamat kui lihtsalt asju. Ja sellised inimesed ei peaks külmas elama.“
Ta ütles seda lihtsalt, ilma patoseta. Siis astus ta eemale, võttis kotist välja kokkuvolditud plaani ja pliiatsi ning hakkas märjale paberile otse põlvel joonistama. Kuiv maa tema saapade all krõbises külmast.
Nädala pärast ilmusid kaldale vaiad, siis esimesed lauad. Mees tuli tagasi iga päev, hoolimata tuulest ja külmast. Naine üritas esialgu aidata, siis lihtsalt vaatas pealt, hoides last süles.
Kui kevadel jõe kohal roheliseks muutus muru, oli maja juba valmis – väike, aga soe, akendega otse vee poole. Ja iga kord, kui tuul tõi jõe niiskuse lõhna, meenus talle see päev, mil tema elu jälle hingama hakkas.
