Hommik oli vaikne ja külm. Kerge udu hõljus vee kohal ja peitis vastaskalda. Vana mees istus kokkupandaval toolil, hoidis õngeritva käes ja jälgis tähelepanelikult ujukit. Tema kõrval seisis metallämber, milles siplesid juba mõned püütud kalad.
Rahu katkestasid sammud.
Kolm noormeest lähenesid tagant, rääkisid valjult ja vahetasid tähendusrikkaid pilke. Nende hääles oli enesekindlus, mis on omane neile, kes on harjunud, et keegi neile vastu ei vaidle.
— Kuule, vanamees, sa vist pole siit kandist? — irvitas üks pilkavalt.
— Kas sa üldse tead, kus sa istud? — lisas teine.
— See on meie järv. Kui sa tahad siin kala püüda, pead maksma.
Vana mees ei pöördunud kohe ümber. Rahulikult tõmbas ta õnge veidi enda poole, kontrollis nööri ja alles siis, kergelt pead pöörates, vastas ühtlase häälega:
— Järv kuulub kõigile. Siin on kõik vaba. Mul on õigus siin olla ja teha, mida ma tahan.
NOORMEHED VAATASID ÜKSTEISELE OTSa JA HAKKASID NAERMA.
— Kuulsid seda? — ütles üks. — Ta õpetab meile meie õigusi.
— Ma ütlen viimast korda, — tema hääl muutus karmimaks. — Kas maksad… või kaod siit.
Vana mees pöördus taas vee poole, justkui poleks neid olemas.
Ja see ajas nad marru.
— Mis lahti, vanamees, oled kurt või?
— Kuule! Me räägime sinuga!
Üks poistest astus äkitselt ette ja lõi kogu jõust ämbrisse jalaga. Metall kõlises tuhmilt ja ämber koos kaladega lendas vette.
VANA MEES EI VÕPatanudki. TA SEADIS AINULT OMA ÕNGE JA VAATAS TAAS UJUKIT.
Noormehed ei naernud enam.
— Ma ütlesin: kas maksad või kaod, — surus üks läbi hammaste.
Vaikus. Vana mees vaikis. Ignoreeris neid. Ja see oli hullem kui ükski vastus.
— Hea küll… — ütles kõige lähemal seisev vaikselt. — Ilmselt ta ei saa muidu aru.
Ta tõstis käe, surus rusikasse ja astus ette, valmis lööma.
Kuid just sel hetkel juhtus midagi täiesti ootamatut 😯😨 Ja siis läks kõik välgukiirusel. Vana mees hüppas püsti.
Ühe ainsa liigutusega haaras ta ründaja käest, keeras selle nii, et too karjatas, ja järgmisel hetkel lamas ta kai laudadel. Teine tormas ette — kuid lühike, täpne löök kehasse pani ta kokku vajuma, hoides kõhtu kinni.
KOLMAS PÜÜDIS TAGANEDA, KUID KOMISTAS KAI SERVA TAHA JA KUKKUS TUMEDA PLÄRTSUMISEGA VETTE.
Vana mees seisis sirgelt. Tema liigutused olid rahulikud, justkui oleks ta teinud midagi täiesti tavalist.
Ta vaatas neile alla ja ütles vaikselt:
— Teil pole aimugi, kellega te tegemist tegite.
Üks noormeestest püüdis valust hoolimata püsti tõusta.
Vana mees jätkas, nüüd veidi karmimalt:
— Ma teenisin kolmkümmend aastat eriüksuses. Teiesuguseid olen ma näinud sadu.
Ta astus sammu ette ja sellest piisas, et nad tarduksid.
— KAOGE SIIT. SENI, KUNI TE VEEL ISE KÕNDIDA SUUDATE.
Noormehed vaatasid üksteisele otsa. Nende silmades polnud enam pilget ega üleolekut — ainult segadus ja hirm.
Keegi ei vaielnud enam vastu. Nad lahkusid sama kiiresti, kui olid tulnud.
Vana mees pöördus rahulikult tagasi oma tooli juurde, istus maha, võttis õnge ja vaatas vett, millel uppunud ämbri ringid olid juba peaaegu kadunud.
Nagu poleks midagi juhtunud.
