Ühel päeval leidsin prügimäe lähedalt vana puidust tooli, mis tundus enamiku inimeste jaoks kasutuskõlbmatuna. Kuid minu silmis oli see võimalus luua midagi unikaalset – midagi, mis tooks koju soojust, karakterit ja stiili. Tool jäi algul sahvrisse ootama, kuni lõpuks tuli inspiratsioon ja käed said tööle.
Esimese sammuna eemaldasin vana värvi kihid. Kasutasin ehituskuivatit, mis tõmbas maha pealmise turkoosi, alt punaka ja veel sügavama helepruuni kihi. Kuivatiga töötamine vähendas tolmu ja kiirendas protsessi, kuigi nõudis täpsust. Seejärel lihvisin kõik pinnad siledaks nurklihvijaga, et uus viimistlus saaks ühtlane ja puhas.
Vineerist iste oli kõige keerulisem osa, sest kruvid olid roostes ja tuli eemaldada tükkide kaupa. Kõik praod täitsin PVA-liimiga ning lasin päevaks kuivada, et pind oleks stabiilne ja vastupidav. Seejärel algas loominguline osa – uue välimuse kujundamine, mis sobiks nii toas kui ka õues.
Tooli raamile kandsin mitu kihti alküüdemaili, lastes igal kihil põhjalikult kuivada. Istme jaoks valisin sobivad lauad, lõikasin mõõtu ja kaetuna puidu säilitusainega kolm korda, tagades pikaajalise vastupidavuse.
Lõplik kokkupanek toimus abikaasa abiga – lauad kinnitati raamile isekeeratavate kruvidega altpoolt. Nüüd on tool funktsionaalne ja mitmekülgne – seda saab kasutada väikesel laual, lillealuse hoidjana või klassikalise taburetina aias.
See projekt näitab, kui lihtne on vanad ja unustatud esemed uue elu anda. Tulemus on elegantne, praktiline ja pilkupüüdev, lisades igale interjöörile isikupära ja soojust.
