Üle nelja aastakümne dirigendina tegutsenud Hirvo Surva teab, et muusikas ei saa kõike saavutada käskude ja korraldustega. Tema jaoks sünnib hea tulemus koostööst ning oluline on suhtuda igasse muusikusse kui võrdsesse partnerisse, olenemata tema vanusest või kogemusest.
„Muusikat ei saa teha käsu peale, vaid teeme seda kui kolleegid, ükskõik kui väike see muusikategija on,“ rääkis Surva Vikerraadio eetris.
Pikk dirigendikarjäär on talle toonud hulgaliselt kogemusi, kuid Surva sõnul ei tähenda aastakümnete pikkune töö seda, et õppimine ühel hetkel lõppeks. Vastupidi – ka praegu leiab ta igast proovist ja tööpäevast midagi uut.
Surva tunnistab, et alles aastatega on tekkinud tugevam tunne, et ta tõepoolest valdab oma eriala. „Mina tunnen praegu ka seda, et sa õpid igas proovis, õpid igas päevas,“ sõnas dirigent.
Samas ei kao suure kogemusega täielikult ka esinemiseelne ebakindlus. Eriti tugevalt võib see endast märku anda enne hetki, mil vastutus on erakordselt suur.
Surva tõi näiteks laulupeo. Kuigi juhatatav teos võib olla talle ammu tuttav ning sellele on eelnenud arvukalt proove, võib vahetult enne dirigendipulti astumist tekkida tunne, nagu oleks kõik korraga meelest läinud.
„Issand, andke mulle nooti, ma tahaks näha, kuidas see käib,“ kirjeldas Surva naerdes sellistel hetkedel tekkivat mõtet. Tema sõnul põhjustab seda eelkõige tohutu vastutus.
Kõhklus kestab aga vaid hetkeni, mil muusika päriselt algab. „Aga kui läheb käima, siis on kõik korras. Siis oledki selle suure kooriga ja teedki sel hetkel seda asja,“ rääkis ta.
Surva jaoks seisneb dirigenditöö seega palju enamas kui lihtsalt koori juhtimises. Aastakümnete pikkusest kogemusest hoolimata jätkub õppimine iga päev ning muusika sünnib tema hinnangul kõige paremini siis, kui laval ja proovisaalis kohtutakse kolleegidena.
