Anna oli olnud loomaarst rohkem kui kümme aastat. Selle aja jooksul oli ta näinud kõike — koeri, kasse, rebaseid, isegi ühte pesukaru, kes toodi tsirkusest. Kuid see päev, mis juhtus augusti lõpus, jäi talle igaveseks meelde.
See oli palav õhtu. Kliinik oli just sulgemas, kui Anna kuulis parkimisplatsilt kummalist heli. Alguses arvas ta, et kass mjäugub kuskil auto all. Kuid heli oli teistsugune — mitte päris kassi oma. See oli läbistav, kähe, nagu keegi lämbuks ja paluks abi.
Anna läks õue. Autod seisid reas, ja ainult ühest — vanast tumedate akendega minibussist — kostus see nutt.
Ta astus lähemale. Süda peksles rinnus.
— Hei! Kas keegi on seal? — hüüdis ta.
Vastus oli nõrk, peaaegu inimlik nuuksatus.
Ta tõmbas käepidemest — pagasiruum oli lukus. Ta kõndis ümber auto ja vaatas aknast sisse… ja tõmbus ehmatusega tagasi. Põrandal, märja rätiku sisse mässituna, miski liikus.
Anna helistas kohe numbrile 102:
— Siin räägib loomaarst Anna. Kliiniku juures seisab auto. Seal sees on vist elusolend.
Mõne minuti pärast saabus politsei. Kui nad pagasiruumi avasid, tardusid kõik paigale.
Seal lamas väike delfiinitita — hallikas-sinine, kuiva nahaga, vaevu hingamas.
Ümberringi olid plastpudelid veega, kaltsud, köied ja kummaline võrk.
— Oh jumal… — sosistas Anna. — See on ju beebidelfiin!
Hiljem selgus: salakütid olid püüdnud ta mustal turul maha müüa “erakliendile”. Delfiini ema, tunnistajate sõnul, ujus veel kaua kaldal, kuni paat eemaldus.
Anna ei suutnud teda pisarateta vaadata. Väike olend tegi vaikseid hääli, justkui kutsudes teda, teadmata, kus ta on.
Õhtul muutus kliinik ajutiseks haiglaks.
Anna ja ta kolleegid täitsid vanni sooja mereveega, lisasid meresoola ja jälgisid temperatuuri. Beebi peaaegu ei liigutanud. Kuid kui Anna ettevaatlikult tema selga silitas, kostus lühike vile — nagu vastus.
— Pea vastu, väike, — sosistas ta. — Kõik saab korda.
Järgmisel päeval saabusid merekeskuse vabatahtlikud varustuse ja jahutusega konteineriga.
Enne kui nad ta viisid, kummardus Anna veel kord tema poole.
Delfiin tõstis pead ja… andis välja lühikese heli, nagu tänuhüüu.
— Kuulsid seda? — ütles üks päästjatest üllatunult. — Ta ütles justkui “aitäh”.
Anna naeratas.
— Ma arvasin sama.
Möödus mitu kuud.
Ühel sügispäeval sai Anna kirja merekeskuselt.
Sees oli foto: seesama delfiin, nüüd terve, mängimas laguunis teistega.
Ja kiri:
“Ta ujub koos emaga. Me panime talle nimeks Anik — sinu auks.”
Anna istus kaua, pisarad silmis.
Ta vaatas aknast välja halli taeva poole, naeratas ja sosistas:
— Aitäh, väike. Nüüd nutad sa ainult rõõmust.
