Kuumus oli kleepuv nagu vat. Õhk värises asfaldi, põldude ja vana koolimaja kohal, mille krohv oli maha koorunud. Mark kõndis koju mööda jõeäärset rada, kui ta nägi teda – madu. Ta lamas kivide vahel, keerdunud, sabaga purustatud. Ilmselt oli keegi teda kiviga visanud.
Ta kükitas maha. Madu hingas vaevu. Tema silmis ei olnud viha, vaid sama, mida Mark ise tundis, kui vanemad teda peksid – abitus ja vaikne hirm. Ta võttis särgi seljast, mähkis selle ettevaatlikult ümber, et madu ei hammustaks, ja viis koju.
Ema karjatas, kui ta madu nägi.
„Oled sa hulluks läinud?! See on ju madu!”
„Ta on haavatud,” vastas Mark rahulikult. „Teda saab ravida.”
Ta leidis laudast vana linnupuur, pani sinna märja lapiga ja veeklaasi. Madu ei liigutanud. Mitme päeva jooksul ta peaaegu ei väljunud – istus lihtsalt kõrval ja kuulas, kuidas madu vaikselt raudvõrgustikku kahiseb.
Nädala pärast ta elustus. Hakkas liikuma aeglaselt, ettevaatlikult. Ta toitis teda konnadega, tõi neid tiigist, rääkis õhtuti temaga nagu elusolendiga.
„Nad lihtsalt kardavad,” ütles ta. „Sest nad ei ole näinud, milline sa tegelikult oled.”
Ühel hommikul oli puur tühi. Ta ehmatas, otsis kogu maja läbi, aga madu oli läinud – aknast välja, rohu sisse, kuhugi sinna, kus talle koht oli.
Samal päeval ütles naabripoiss, et nägi teda kaevu juures. Linnas levis kiiresti kuulujutt: „Markil oli kodus madu! Mürgine! Põgenes!”
Järgmisel päeval ei tulnud keegi nende õuele. Poes sosistati, naabrid sulgesid uksed. Keegi ütles, et ta on nõid, keegi, et nüüd on nende majas „needus”. Õpetaja lõpetas tema tahvli juurde vastama kutsumise. Isegi ema hakkas temaga vaiksemalt rääkima, murelik pilk silmis.
Mark lõpetas väljas käimise. Ta istus akna juures ja vaatas, kuidas õhtu langes linna nagu võõras katte. Ta tahtis karjuda, selgitada, et ta lihtsalt päästis elusolendi. Aga ta teadis, et keegi ei kuula poisse, kes sõbrustavad madudega.
Kuu aega hiljem kostis öösel ukse juures sahin. Ta läks välja ja jäi seisma. Ukse lävel lamas madu. See sama madu. Terve ja elus. Ta oli ukse lävel ringiks keritud ja tema kõrval lamas rott – värske, nagu kingitus.
Ta istus maha ja ütles vaikselt:
„Aitäh.”
Hommikul, kui ema välja tuli, oli madu juba läinud. Aga lävele oli jäänud selge jälg, mis meenutas märki – justkui keegi oleks ikkagi mõistnud, kes siin tegelikult keda päästis.
