Marina ei pidanud end kunagi uudishimulikuks inimeseks. Tema elu kulges rahulikult: töö kontoris, harvad kohtumised sõpradega, õhtused telefonikõned emale. Pärast vanaema surma sai ta vanas majas korteri – ja nüüd veetis ta kogu oma aja just seal.
Vana maja elas oma elu. Öösiti mürisesid torud, põrandad krigisesid, naaberkorteritest kostis köhimine ja telerite helin. Aga oli üks kummaline heli, mis Marina muret tekitas. Iga kord, kui ta paljajalu vannitoas kõndis ja astus ühele plaadile seina ääres, kostis tema jala all midagi. Metallist, summutatud, lühike heli.
Alguses ei pööranud ta sellele tähelepanu: vana maja, kes teab. Aga järk-järgult muutus see kinnisideeks. Ta astus spetsiaalselt ikka ja jälle sellele plaadile, kuulates helina. Ja mida rohkem ta kuulas, seda tugevamalt tundis ta, et selle taga on midagi enamat kui lihtsalt juhus.
Ühel ööl ärkas Marina janu tõttu üles. Ta võttis klaasi vett, läks koridori ja kuulis jälle seda heli. Vaikuses oli see eriti selge, justkui keegi oleks koputanud lusikaga metalli otse tema jala all. Süda hakkas kiiresti lööma ja peas vilksas mõte: mis siis, kui seal on midagi peidetud?
Hommikul võttis ta noa, kruvikeeraja ja hakkas kõheldes plaati lahti kangutama. See andis ootamatult kergesti järele – justkui oleks keegi eelnevalt liimi nõrgendanud. Plaadi all oli väike tühimik. Marina pistis ettevaatlikult sinna sõrmed ja tõmbas välja õlitatud riidesse mähitud pakendi.
Sees oli vana medal, kulunud, kuid ikka veel särav, ja neljaks murtud kiri. Paber oli kolletunud, kuid tint oli säilinud.
Marina avas lehe ja hakkas lugema.
„Kui sa seda loed, tähendab see, et ma ei suutnud tagasi tulla. Aga tea, et ma olen sind alati armastanud. See korter hoiab mitte ainult seinu, vaid ka minu saatust…”
Kiri oli adresseeritud naisele nimega Anna. Marina jäi liikumatuks. Anna oli tema vanaema nimi.
Kirja autor oli keegi Viktor. Ta kirjutas, et ta viidi rindele ja lubas tagasi tulla. Kui saatus osutub tugevamaks, siis pidi see kiri Annale tema tundeid meenutama. Ta peitis medali plaadi alla, „et tema mälestus jääks tema lähedale“.
Marina luges kirja mitu korda, uskumata oma silmi. Tema vanaema elas kogu elu teise mehega – tema vanaisaga, range, kuid hea inimesega. Perekonnas ei olnud kunagi kõlanud nime Viktor. Mitte kunagi! Vanaema rääkis oma noorusest, rasketest sõjajärgsetest aastatest, kuid see mees oli justkui olematu.
Marina istus külmal põrandal ja tundis, kuidas tema harjumuspärane maailm kokku variseb. Rinnus kogunes terav igatsus, sest kiri paljastas kohutava saladuse: tema vanaema armastas teist meest, ootas teda sõjast tagasi… aga ta ei tulnudki tagasi.
Ta sulges silmad ja kujutas ette noort Annat – ilusat, lootust täis, seda kirja lugemas ja mõistes, et tema armastatu on surnud. Kuidas oli tal siis elada kogu elu teise mehe kõrval, hoides vaikust ja saladust oma südames?
Aga kiri ei lõppenud siin. Viimased read panid Marina külmaks:
„Ma tulen ikkagi tagasi. Oota mind kodus. Isegi kui möödub aastaid.“
Need sõnad kajastasid nagu kaja korteri seinades. Marina tundis, kuidas külm jooksis üle tema naha. Ja just sel hetkel kuulis ta – korteri sügavusest kostis ukse krigin.
Ta teadis: ta oli kodus üksi.
Esmalt arvas ta, et see oli tuul. Aga aken oli suletud. Siis arvas ta, et see olid naabrid. Aga heli tuli selgelt tema korteri seest. Kriuksumine kordus, aeglane, veniv, nagu sammud vanal põrandal.
Marina pigistas kirja käes, medal kõlises keraamilisel põrandal. Vaikus oli rõhuv ja iga tema hingetõmme tundus valjem. Sees tõusis ürgne hirm.
Ta ei julgenud vannitoast välja tulla. Istus liikumatult, kuulates iga heli. Süda lõi valjult ja tundus, et see hakkab kohe välja hüppama.
Võib-olla Viktor tõesti naasis?
Või oli see ainult tema kujutlusvõime?
Aga kusagil korteri sügavuses kostis vaikne mehe sosin.
