Ta seisis supermarketisse sissepääsu juures, mähitud uduseks pleekinud salliga. Tuul tõmbas tema käest plastiktopsi, kahisemas tsellofaaniga, ajades tolmu mööda kõnniteed. Naine kõndis mööda, käes kott piima ja leivaga, kui kuulis vaikselt:
„Kas saaksite mulle pisut raha anda, palun?”
Ta peatus, mõistmata kohe, miks tema süda võpatas. Hääl oli tuttav – väsinud, kuid mingil moel pehme, justkui kusagilt lapsepõlvest. Ta vaatas tähelepanelikumalt: peenikesed sõrmed, värisevad huuled, hallid silmad. Ja äkki tundus, nagu oleks maailm ümberringi seisma jäänud.
Tema ees seisis mitte lihtsalt kodutu.
Tema ees seisis tema koolisõbranna – see, kes kunagi naeris kõige valjemini, laulis hommikupidudel, kirjutas luuletusi ruudulistesse vihikutesse.
See, kes unistas näitlejaks saamisest, pealinna kolimisest, elust prožektorite valguses.
Nüüd olid tal pragunenud käed ja pilk, milles peitus kõik: külmus, häbi ja mingi vaikne lootus.
Naine ei teadnud, mida öelda. Ta lihtsalt astus lähemale, võttis kindad ära ja puudutas tema sõrmi.
„See oled sina…,“ hingas ta välja.
Sõbranna noogutas ja naeratas veidi, justkui vabandades.
Nad seisisid vaikides, kuni inimesed, autod ja tuul möödusid.
Aeg oli justkui kadunud.
Õhus oli leiva ja niiskuse lõhn, pilvedest paistis päike, valgustades nende nägusid.
Naine ulatas talle toidukoti ja rahatähed, aga too ei võtnud neid vastu.
„Ma ei tulnud selle pärast,” ütles ta vaikselt. „Ma lihtsalt tahtsin, et keegi mind ära tunneks. Vähemalt üks kord.”
Ta pöördus ümber ja läks minema, lahustudes hallis õhus, ning naine seisis endiselt samas kohas – kotiga, vaikides ja kurgus klombiga.
Lumi hakkas langema pehmelt, peaaegu kaalutult.
Ja selles lumesajus, tänava mühas, laternate valguses oli midagi lõpmatult elavat – ja kohutavalt inimlikku.
