Tema koer tuli iga kord tagasi värvitud — ja tõde osutus palju lahkemaks, kui ta arvas

Esimest korda märkas ta seda hommikul.
Koer – Ben, krants, tark ja hell, merevaigukollaste silmadega – seisis värava juures, kaetud roosade laikudega.
Näol, küljel, isegi sabal.
Nagu keegi oleks teda kasutanud elava lõuendina.

Ta naeris. Arvas – lapsed.
Silitas, pesi voolikuga puhtaks ja unustas.

Nädal hiljem – jälle.
Nüüd olid Beni kõrvad rohelised. Ja küljele oli hoolikalt kirjutatud sõna „PARKLA.“
Tom kortsutas kulmu.
Ta kõndis mööda tänavat, piilus õuedesse – kõik oli vaikne.

Naabrid naljatasid:
„Võib-olla on sul nüüd oma kunstnik?“
Ta muigas, aga sisimas tuksus juba ärritus.
Keegi tahtis talle midagi öelda.

Ja siis tuli kolmas kord.
Ben jooksis tagasi siniste laikudega ja noolega seljal. Selle all – viltuselt kirjutatud: „ÄRA PANE SIIA.“

Tom jäi seisma.
Ta meenutas – just siin, vana tamme all, oli ta mõnikord oma auto parkinud.
Härra Hughesi krundi kõrval – eakas, kinnine mees, kes alati torises, et talle blokeeritakse värav.

Õhtul läks Tom tema juurde.
Mitte vihaselt – lihtsalt väsinult.
Härra Hughes istus pingil, parandas vana tooli ja ütles, pead tõstmata:
„Ma panin ju sildi. Keegi ei märka. Ehk siis koera vähemalt märgatakse.“

Tom vaikis.
Tuul liigutas lehti, kusagil tilkus vesi katuselt.
Ben istus kõrvale ja pani pea Tomi põlvedele.

„Olgu,“ ohkas vanamees, „vist läksin liiale. Hea koer sul. Lihtsalt… ma olen siin üksi, ja kui ma ei torise, ei kuule mind keegi.“

Tom noogutas. Ilma süüdistuseta, ilma pahatahtlikkuseta.
Sellest ajast parkis ta auto kaugemale ja tõi igal hommikul härra Hughesile kohvi ja värske saia.
Ben jooksis rõõmsalt nende vahel, puhas ja rahul, uue värvilise kaelarihmaga –
selle sama, mille vanamees talle kord kinkis.