Palju kuid elasin ma oma korteris nii, nagu see poleks olnud kodu, vaid läbikäiguhoov. Ametlikult oli see meie, minu ja mu abikaasa kodu, kuid tegelikkuses tundus see olevat tasuta hotell kogu tema suguseltsile, sõpradele, naabritele, tuttavatele ja isegi inimestele, keda ma nägin esimest korda elus. Mu mees kordas kogu aeg üht ja sama: „Need on ju omad inimesed, kannata natuke.“ Aga see „natuke“ venis nädalatest kuudeks, kuni ühel päeval sain aru, et ma ei suuda enam niimoodi elada.
Pikki kuid talusin ma oma kodus võõraid inimesi; mu mees kordas aina: „Need on ju minu sugulased.“ Kuid ühel hetkel mõistsin, et sellele kaosele peab lõpp tulema.
Tol ööl jõudsin pärast rasket vahetust kell kolm öösel koju. Mu pea tuikas, nagu taoks keegi haamriga mu meelekohtadesse, jalad valutasid ja ma unistasin ainult ühest: panna uks kinni, heita oma voodisse ja magada paar tundi rahus. Kuid niipea, kui ma korterisse astusin, sain kohe aru, et rahust ei tule sel ööl midagi välja.
Köögis käis öine pidu täie hooga. Laua ümber istusid mu mehe sugulased, pudelid vedelesid läbisegi taldrikute vahel, laudlinal olid rasvaplekid, igal pool puru, tühjad sigaretipakid ja mustad söögiriistad.
Mu ämm valitses oma leopardimustrilises mantlis sellise enesekindlusega, nagu poleks see minu köök, vaid tema isiklik vald. Keegi naeris liiga valjusti, keegi rääkis juba pudikeeli, keegi soris külmkapis, küsimata isegi, kas ta tohib sealt midagi võtta.
Ma avasin vaikides külmkapi, lootes pärast tööd vähemalt midagi süüa leida. Kuid seal ootasid mind ainult üksik porgand, pool purki vana hapukoort ja kuivanud leivakonts. Kõik muu oli ära söödud – kuigi mina teenisin palga, ostsin toidu ja vedasin sisuliselt kogu majapidamist üksinda.
Seisin keset oma kööki, vaatasin seda segadust ja tundsin, kuidas minus tõusis mitte ainult viha, vaid ka raske, jäine väsimus. See polnud sugugi esimene kord. Neil leidus alati põhjus just meie juurde koguneda.
Kord oli mõnel sugulasel sündinud laps ja seda tuli tähistada. Kord oli sünnipäev. Kord „pole ammu näinud“. Kord oli mõni mu mehe sõber järsku elukohata jäänud ja kolis muidugi just meie juurde. Mõnikord ei jäänud need inimesed meile mitte üheks või kaheks päevaks, vaid nädalateks, vahel lausa kuudeks.
NAD SÕID MINU TOITU JA KURTSID SEEJUURES, ET SUPP ON LIIGA SOOLANE VÕI KOTLETID LIIGA KUIVAD. NAD LAIASID MINU TELEKA EES JA NURISID, ET EKRAAN ON LIIGA VÄIKE. NAD MAGASID MINU DIIVANIL JA SIIS KAEBASID, ET SEE ON LIIGA KÕVA NING TULEKS JUBA AMMU VÄLJA VAHETADA.
Kui ma tol ööl vaikselt, kuid juba viimase piirini jõudnuna palusin kõigil koosviibimine lõpetada ja koju minna, ei lastud mul isegi lõpuni rääkida. Mu ämm lõi käega, nagu seletaks ta midagi rumalale lapsele: „Meie sugulasel sündis laps, seega me tähistame. Mis selles siis halba on?“
Mu mees asus muidugi kohe tema poolele. Ta ütles jälle, et see on tema perekond, et ma ei saa ometi nii südametu olla, et inimesed on siin ainult korraks ja ma peaksin mõistmist üles näitama.
Ja just siis sain ma millestki aru. Sõnad ei muuda siin enam midagi. Ma pidin selle korraldama nii, et mu mees saaks sellest ise omal nahal aru.
Pikki kuid talusin ma oma kodus võõraid inimesi; mu mees kordas aina: „Need on ju minu sugulased.“ Kuid ühel hetkel mõistsin, et sellele kaosele peab lõpp tulema.
Pärast seda ööd vaikisin ma veel umbes kaks nädalat ja tegin näo, nagu poleks midagi erilist juhtunud. Tegelikult aga planeerisin ma iga sammu kõige pisemate detailideni läbi.
Ja siis ma tegutsesin.
Ühel õhtul ütlesin mehele rahulikult, et korter vajab hädasti remonti. Tapeedid on pleekinud, põrand kulunud, köök näeb väsinud välja. Remondi ajaks, lisasin võimalikult ükskõiksel toonil, peaksime kuskil mujal elama. Näiteks tema sugulaste või sõprade juures. Nad on ju kõik „meie inimesed“, on nii sageli meie juures elanud, seega võiksid nad nüüd meid aidata.
ESIALGU EI SAANUD MU MEES ARU, KUHU MA SIHTISIN. TA NÄIS AINULT PINGES JA KÜSIS, KUS ME TÄPSEMALT ELAMA HAKKAKSIME. MA KEHITASIN ÕLGU JA ÜTLESIN, ET TAL ON JU KÜLLALT VÕIMALUSI. ME VÕIKSIME MINNA TEMA ÕE JUURDE. TEMA VENNA JUURDE. MÕNE SÕBRA JUURDE, KES KUDE KAUPA MEIE DIIVANIL ISTUS JA JUTTE RÄÄKIS.
Hakkasin meelega kõike väga tõsiselt võtma. Helistasin firmasse, uurisin hindu, küsisin aegu, vaatasin materjale ja arutasin isegi mehe kuuldes, millal töömehed võiksid alustada.
Ta muutus nähtavalt närviliseks, käis mul mööda korterit sabas ja küsis aina uuesti, kas remont on ikka just praegu tingimata vajalik.
Nädalavahetusel helistas ta lõpuks oma õele. Ütles, et me alustame remondiga ja peaksime mõneks nädalaks kuskile elama minema. Mina istusin kõrval ja kuulasin vaikides.
Kõigepealt pikk vaikus, seejärel tulid tuttavad vabandused. Nende korter olevat väike. Ta olevat pärast tööd väsinud. Neil endil olevat kitsas. Võib-olla peaksime parem hotelli minema või kelleltki teiselt küsima.
Pikki kuid talusin ma oma kodus võõraid inimesi; mu mees kordas aina: „Need on ju minu sugulased.“ Kuid ühel hetkel mõistsin, et sellele kaosele peab lõpp tulema.
Seejärel helistas ta oma vennale. Ka temal leidus kohe põhjus ära öelda. Siis ühele sõbrale. Siis veel teisele. Ühel oli ämm külas. Teisel haiged lapsed. Kolmandal remont. Neljas tundis end ebamugavalt, sest naine oli vastu. Ja nii ütlesid järjest ära kõik need, kes olid kuude viisi tundnud end meie kodus nagu omas kodus.
Ma ei öelnud midagi. Ei naeratust, ei vihjet varasematele olukordadele, ei võidurõõmsat pilku. Istusin lihtsalt kõrval ja ootasin, kuni talle jõuab kohale see, millest mina olin juba ammu aru saanud.
ÕHTUPOOLIKUL ISTUS TA VAIKSELT KÖÖKI JA JÕLLITAS PIKALT ÜHT PUNKTI. SIIS ÜTLES TA VAIKSELT LAUSE, MIS JÄÄB MULLE ILMSISELT ELU LÕPUNI MEELDE: „NII ET NEED ON MEIE INIMESED AINULT SENI, KUNI ME NENDE EEST KÕIK KINNI MAKSAME. AGA KUI MEIL ENDAIL ABI VAJA ON, SIIS POLE JÄRSKU KELLELGI AEGA, RUUMI ON LIIGA VÄHE VÕI ON MINGID PROBLEEMID.“
Siis jõudis see talle viimaks kohale. Mitte pärast minu palveid, mitte pärast tülisid, mitte pärast unetuid öid ja tühja külmkappi. Alles siis, kui ta ise sattus minu asemele.
Remonti me lõpuks ei alustanudki. Õigemini lükkasime selle hilisemaks, sest kõige olulisema olin ma juba saavutanud.
