Poiss seisis kaua tänaval leivapoe juures. Kuum päike paistis turu kohal, õhk oli täis värskelt küpsetatud leibade lõhna, mis pani tema kõhu veelgi rohkem kokku tõmbuma. Ta teadis, et kodus ootasid teda vennad ja õde. Eile läksid nad näljasena magama ja kui ta tühjade kätega tagasi tuleb, kuuleb ta jälle nende nutmist.
Ta võitles iseendaga, hammustas huuli, üritas mõtet eemale peletada. Aga nälg osutus hirmust tugevamaks. Ühe hetke jooksul sirutas ta käe ja haaras leiva letilt.
Müüja karjus:
„Varas! Püüdke ta kinni!”
Rahvahulk pöördus ümber. Keegi naeris, keegi raputas pead. Poiss hakkas jooksma, leiba rinnale surudes. Ta jooksis nii, nagu sõltuks sellest tema elu. Aga nurgal põrkas ta kokku naisega, kukkus ja leib veeres üle sillapõranda.
Rahvahulk ümbritses neid. Müüja jooksis juba tema poole, nõudes leiva tagastamist ja ähvardades politseiga. Inimesed vaidlesid – ühed ütlesid, et poissi tuleb karistada, teised sosistasid, et poissi on kahju.
Naine tõstis leiva üles. Ta vaatas poissi ja tema silmis ei olnud viha. Seal oli kummaline segu kurbusest ja soojusest.
„Miks sa seda tegid?” küsis ta.
„Kodus pole midagi süüa… mul on vennad…” nuuksus poiss.
Rahvahulk hakkas veelgi valjemini suminama, kuid naine astus äkki tema ja müüja vahele. Tema hääl oli kindel:
„Keegi ei julge teda puutuda. Ma maksan selle leiva eest.“
Müüja oli segaduses, kuid võttis raha vastu. Naine andis leiva poisile tagasi, kes ei mõistnud, miks? Milleks?
Naine kummardus vaikselt ja ütles sõnad, mida kuulis ainult poiss:
„Ma tundsin su ema. Me olime naabrid. Ta aitas mind, kui mul endal midagi polnud. Ja ma vandusin, et kui ma näen tema lapsi hädas, siis ma ei pööra neile selga.
Poiss jäi liikumatuks. Pisarad voolasid üle ta näo. Esmakordselt pika aja jooksul ei tundnud ta üksindust, vaid seda, et tema kõrval on täiskasvanu, kes on tema poolel.
Rahvahulk astus kõrvale. Inimesed ei vaadanud enam hukkamõistvalt, vaid austusega. Keegi isegi ütles vaikselt: „See on alles tegu…”.
Naine pani oma käe poisi õlale.
„Mine koju, aita oma peret. Aga pea meeles – varastada ei tohi. Kui sul on raske, tule minu juurde. Ma aitan sind.”
Poiss noogutas. Ta surus leiva tugevasti rinda ja läks minema. Rahvahulk vaatas talle järele ja nüüd ei julgenud keegi teda hukka mõista.
See kohtumine oli tema jaoks pöördepunktiks. Ta mõistis, et headus on ikka veel olemas ja see võib elu muuta.
