Päike paistis nii kuumalt, nagu tahaks kõik elusolendid ära põletada. Jõgi sädeles pimestavalt – soe, mudane, näiliselt rahulik. Õhk värises, tsikaadid sirisesid roostikus. Talupidaja seisis kaldal ja vaatas, kuidas tema koer Rex vee ääres mängis. See oli nende rituaal – iga hommik, ilma eranditeta.
Ta viskas kepi. Rex hüppas ilma mõtlemata, jättes enda järel pritsmeid. Talupidaja naeratas. Vanem koer, aga süda endiselt sama – ustav, tuline, elav.
Kuni kõik vaikseks jäi.
Esiteks arvas ta, et koer on väsinud. Aga vaikus oli kummaline. See ei olnud rahu – see oli ootus.
Ta pingutus end. Rex seisis rinnuni vees, liikumatu, sügavale vaadates. Ja tema selja taga oli kerge lainetus, liiga ühtlane, liiga suunatud.
Talupidaja astus jõkke. Soe vesi ümbritses tema jalgu, kleepuv muda kleepus tema jalgadele. Lõhnas mädanemise ja muda järele. „Rex!” hüüdis ta.
Koer pööras pea, silmad hirmunud. Ja samal hetkel plahvatas vesi tema taga. Ta jõudis näha vaid varju – pika, massiivse, libiseva, justkui oleks jõgi ise ellu ärganud.
Ta hüppas.
Külm tabas teda rindkere. Ta sukeldus – ja kõik kadus: heli, valgus, hingamine. Veepinnal oli roheline udu, liiv, vilkuvad mullid. Ta nägi Rexi – koer rabeles käppadega, lämbus, silmad täis paanikat.
Ta sirutas käe ja haaras koera karvast. Aga tundis, et keegi tõmbab teda teises suunas. Võimsalt, vääramatult. Vesi kees, vool keerutas, kõrvadesse kostis müra.
Ta pöördus ümber ja nägi suud.
Suurt, kahvatuhalli, naelade moodi hammastega.
Silmad – kaks kollast laiku, tühjad nagu surm ise.
Krokodill liikus hääletult, kuid iga laine, iga tõuge tekitas tema kehas valu.
Ta karjus – vee all, hääletult, meeleheitest. Ja tõmbas kõigest jõust. Lihased põlesid, kopsud karjusid, aga ta ei lasknud koera lahti.
Vool viis neid allapoole. Ta lõi jalaga – tihedasse, kõvasse, elusasse. Krokodill lasi lahti. Hetkeks.
Ta kasutas seda võimalust. Tõuge ülespoole – ja nad pääsesid pinnale.
Õhk tabas rinda nagu leek. Ta hingas sisse, köhis, lämbus. Ta kuulis haukumist, pladistamist, oma nime, nagu keegi karjuks kaugelt – kuigi ümberringi polnud kedagi.
Ta tõmbas Rexi kaldale, käed värisesid. Koer libises sõrmede vahelt, käppadega ujudes, lämbumas. Nad jõudsid murule, kukkusid kuumale liivale.
Talupoja keha värises väsimusest. Ta lamas, tundes, kuidas suust pääses hingeldus ja rinnus pulbitses valu. Rex hingas kõrval – raskelt, aga hingas. Elus.
Ta keeras end selili. Päike paistis otse silmadesse ja jõe kohal helisesid taas tsikaadid. Kõik oli jälle normaalne. Nagu midagi poleks juhtunudki.
Ainult jõgi, vaikne ja loid, ja kusagil põhjas – kaks kollast punkti, vilkuvad mudases sügavuses, ootavad, millal ta jälle vee äärde tuleb.
