Hommik oli hele, soe — selline, et isegi vaikus kõlas teistmoodi. Õhus oli lõhn rohtudest ja nurgapealse pagarikoja leivast.
Poiss kõndis aeglaselt, lugedes sammudega ära tuttavad kõnnitee ebatasasused. Tema käes oli peen rihm, teises otsas noor labradori kutsikas nimega Luts.
Luts oli lärmakas, sõbralik ja veidi kohmakas. Ta nuusutas iga põõsa, ulatas käpa iga mööduja poole, ja poiss naeris — esimest korda pärast pikka aega. Nad olid koos olnud vaid kolm nädalat, aga hingasid juba ühe rütmi järgi.
Iga hommik läbisid nad sama tee: kodu, park, pink purskkaevu juures, siis tagasi. Inimesed olid nende harjunud — poisile kepiga ja kuldse koerale, kes nagu mõistis kõike ilma sõnadeta.
Aga ühel hommikul Luts äkki peatus. Poiss tundis seda rihma pingest — pehme, aga nõudlik.
— Mis seal, sõber? — sosistas ta.
Koer muidugi ei vastanud, kuid astus kõrvale.
Siis veel.
Ja veel.
Ei mööda tavapärast marsruuti. Mitte sinna, kus park. Suunas, kus poiss polnud kunagi käinud.
Ta tahtis peatuda — aga midagi Lutsa käitumises pani teda usaldama. Koer liikus kiiresti, kindlalt, nagu teaks teed. Poiss tundis tuult, lõhnu — niisket mulda, sirelit, midagi kauget ja unustatud. Sammud kajasid tänaval, siis kruusal, siis pehmel rohul.
Luts vedas teda edasi. Poiss kutsus — üks kord, teine kord. Vastuseks oli vaid ühtlane hingamine kõrval.
Lõpuks koer peatus. Poiss tardus. Vaikus ümberringi — ainult tuul ja lindude säuts.
Ta sirutas käe ette — ja puudutas midagi külma, kareda. Kivi. Siis teist.
Sõrmede vahelt tundis ta vormi — madal mälestuskrist, muru sisse mähitud.
Ta laskus põlvili, katsudes aeglaselt maapinda. Sõrmed puudutasid metallist silda. Sellel oli raiutud nimi.
Tema isa nimi.
Poiss ei teadnud, et siin oli mälestusmärk. Keegi polnud talle täpselt öelnud, kus see asub.
Luts heitis vaikides tema kõrvale, surudes oma koonu poisile põlvedesse. Ja sel hetkel sai selgeks: ta polnud lihtsalt koer.
Ta oli toonud ta sinna, kuhu poiss pidi kunagi jõudma.
Päike tungis läbi lehtede, puudutades neid mõlemat õrna valgusega. Poiss ei nutnud. Ta lihtsalt istus, kuulas tuult — ja tundis, kuidas tema kõrval hingab see, kes ta koju viis.
