Pood sumises nagu mesilastaru.
Laupäev, riiulid täis, kärud põrkusid vahekäikudes, värske leiva ja kohvi lõhn segunes laste naeruga.
Kassajärjekord oli pikk — keegi vaatas närviliselt kella, keegi rääkis telefoniga.
Rahva seas seisis Sofia, noor rase naine.
Tal oli seljas lihtne hall mantel, juuksed kinni, nägu väsinud, aga lahke.
Käes hoidis ta nimekirja ja pani aeg-ajalt käe kõhule.
Ta ostis vähe: jogurtit, leiba, õunu ja väikese kaisukaru — beebile.
Tema taga järjekorras seisis Clara — enesekindel, vali, kallis mantel seljas.
Ta sirvis igavlevalt telefoni, kuni märkas, et Sofia pani salvrätipaki mantlitaskusse.
„No on alles jultumus!“ hüüdis Clara kõva häälega, nii et kõik kuulsid. „Rase – ja varastab!“
Poemüra vaibus.
Mõned inimesed pöörasid pead.
Sofia tõstis pilgu, segaduses.
„Vabandust?“ küsis ta vaikselt.
„Ma nägin kõike,“ ütles Clara, astudes lähemale. „Te peitsite toote taskusse! Häbi ei ole?“
Sofia kahvatus.
„Ma lihtsalt hoidsin neid, et korv käest ei kukuks…“
„Muidugi,“ katkestas Clara teda. „Kõik ütlevad nii!“
Rahvas sosistas, keegi võttis telefoni välja.
Rase naine seisis keset poodi, punaste silmadega, teadmata, kuhu vaadata.
Ja Clara ainult tõstis häält:
„Kutsuge juhataja! Las kontrollib!“
Tagauksest tuli välja mees neljakümnendates – nimi rinnasildil „Mark“.
Ta lähenes rahulikult.
„Mis toimub, proua?“
Clara osutas Sofiale.
„See naine peidab kaupa taskusse!“
Mark vaatas Sofiat ja ütles tasase häälega:
„Ärge muretsege, proua. Uurime rahulikult.“
Sofia pööras värisevate kätega taskud välja — salvrätid, tšekk, ostunimekiri.
Midagi muud ei olnud.
Rahvahulgast keegi köhatas, keegi naeris vaikselt.
Clara kahvatus.
„Ma vist… eksisin…“
Aga Mark ei lasknud tal minna.
„Eksisite? Te süüdistasite avalikult rasedat naist. Kaamerad salvestasid kõik.“
Ta pöördus turvatöötajate poole:
„Palun koostage avaldus vale süüdistuse kohta.“
Rahvas hakkas juba Clara üle sosistama.
„Häbi,“ ütles keegi.
Sofia seisis ja ei suutnud uskuda, et lõpuks keegi tema eest seisis.
Mark pani käe tema õlale:
„Kõik on korras. Te ei teinud midagi. Tulge, ma aitan teil ostud kanda.“
Ta naeratas — esimest korda sel päeval.
Clara seisis kassas, suutmata pilku tõsta.
Ja nüüd ei vaadanud keegi enam rasedat naist.
Ainult seda, kes püüdis alandada — ja alandas vaid iseennast.
