See juhtus Uus-Meremaa rannikul. Päikeseline hommik, kerge tuul, läbipaistev akvamariinivärvi vesi. Pere kahe lapsega naasis paadisõidult tagasi sadama poole. Kõik näis ideaalne — kuni juhtus midagi, mida keegi ei osanud oodata.
Poiss, kes sirutas käe, et puudutada meduusi, kaotas tasakaalu. Ta kukkus üle parda ja jõudis vaid karjatada.
Isa tormas paadi servale, ema karjus, lained lõid vastu kere.
Poiss oli vees — külmas, sügavas, ja hoovus tõmbas teda eemale. Vanemad püüdsid paati pöörata, kuid mootor suri järsu manöövri tõttu välja.
Samal ajal lendas läheduses droon, mis kuulus teistele turistidele teisel paadil. Kaamera jäädvustas, mis järgmiseks juhtus.
Videol on näha, kuidas lapse poole liiguvad mitmed hallid varjud. Esmalt kaks, siis rohkem. Nad liiguvad sünkroonis, kiiresti, ja mõne sekundi pärast ümbritsevad poissi täielikult.
Delfiinid. Terve parv.
Nad ei lasknud tal vee alla vajuda. Üks delfiin tuli altpoolt, justkui tõugates last ülespoole, teine ujus ümberringi ja tekitas laineid, mis hoidsid teda pinnal. Teised liikusid ringis, nagu kaitstes teda millegi nähtamatu eest.
Poiss hoidis kinni uimest, mõistmata, et teda päästetakse.
Mõne minuti pärast jõudsid päästjad kohale. Kui paat lapse asukohani jõudis, ei ujunud delfiinid kohe minema. Nad jäid tema kõrvale, kuni poiss tõsteti pardale. Alles siis pöördus kogu parv korraga ja kadus sügavusse.
Kui salvestis internetti jõudis, muutus video kiiresti populaarseks. Teadlased selgitasid delfiinide käitumist kui „kaitseinstinkti“ — nad aitavad sageli hädasolijaid.
Kuid isegi nemad tunnistasid: sellist täpset koostööd polnud varem dokumenteeritud.
Hiljem naasis pere samasse paika, et saatusel tänada.
Poiss vaatas vette ja ütles:
„Ma arvasin, et nad lihtsalt mängivad. Aga nad hoidsid mind, et ma ei upuks.“
Sellest ajast peale nimetab ta merd oma koduks — ja delfiine oma ingliteks.
