Kohvik oli peaaegu tühi. Sügisene hommik, värske kohvi ja märja asfaldi lõhn akna taga. Leti taga seisis ettekandja — noor, telefon käes ja näol igavene väsimus. Ta pühkis lauda mehaaniliselt, keris telefoni ekraani ja ohkas igavusest.
Uks helises vaikselt, ja sisse astus eakas naine. Väike, küürus, pleekinud mantlis ja vanas pearätikus. Ta peatus leti ees, justkui ei julgenud lähemale astuda.
— Tere hommikust, — ütles ta tasakesi. — Kas ma tohin lihtsalt natuke istuda?
Ettekandja tõstis pilgu, mõõtis teda ülevalt alla ja vastas külmalt:
— Kui tellite midagi, võite istuda. Me ei ole heategevusasutus.
Naine jäi kohmetunult seisma, vaatas tühje laudu ja siis uuesti tüdrukut.
— Ma… mul lihtsalt pole praegu piisavalt raha. Ma viisin eile poistele ehitusplatsile pirukaid, ja täna… — ta peatus, nagu otsides õigustust. — Olen lihtsalt natuke väsinud.
Ettekandja lõi käed risti ja ütles valjemalt, kui vaja:
— Meil ei sööta tasuta, vanaema! Kui tahate puhata, minge parki!
Tema hääl kandus läbi terve saali. Kaks külastajat kõrvallauast pöörasid pead. Naine punastas, langetas pilgu ja astus ukse poole.
— Vabandust, — sosistas ta ja sirutas käe koti järele.
Siis tõusis mees, kes istus akna ääres. Viisakalt, sõnagi lausumata, võttis ta rahakotist rahatähe ja astus leti juurde.
— Neiu, palun tooge hommikusöök ja kohv — sellele daamile, — ütles ta vaikselt. — Ja kirjutage see minu arvele.
Ettekandja läks näost punaseks, kuid noogutas vaikselt. Naine vaatas teda segaduses.
— Aga… ma ei saa seda vastu võtta… — alustas ta.
— Saab küll, — vastas mees leebelt. — Te päästsite kunagi mu venna elu.
Ettekandja tardus kandik käes. Naine kortsutas kulmu.
— Teie venna?..
Mees noogutas.
— Te töötasite haiglas, kui ta õnnetusse sattus. Te ei läinud tol ööl koju, jäite tema juurde hommikuni. Ma mäletan teie nägu.
Naine kattis suu käega, silmad täitusid pisaratega.
— Jumal küll… kui palju aastaid on möödas…
Mees naeratas.
— Täna on minu kord teid aidata.
Ja alles nüüd sai ettekandja aru, kui rumalalt tema sõnad olid kõlanud. Kohvik jäi vaikseks. Isegi kohvimasin tundus hetkeks seiskuvat.
