Hommik algas rahulikult.
Päike tõusis mägedest, levides aeglaselt kuldsetena murule.
Õhk lõhnas heina ja niiske maa järele, tiigist tõusis jahe õhk.
Ta astus õue, nagu alati – vanas särgis, suitsuv teekruus käes,
ja kutsus harjumuspärase liigutusega kitse:
„Noh, Belka, lähme?“
Kits tuli laudast välja, raputas pead ja kelluke helises.
Ta järgnes talle alati – rahulikult, tähtsalt, justkui mõistaks iga sõna.
Ta silitas tema kaela ja naeratas:
„Sa oled minu tark, kuigi ka kangekaelne.“
Aed maja taga oli kerges udus.
Vana õunapuu oksad painusid viljade raskuse all. Ta astus lähemale, et redelit alla panna ja toetust parandada.
Ja äkki märkas ta, kuidas Belka ärevaks muutus.
Kõrvad püsti, pilk suunatud üles – otse puu latva.
Ta ei jõudnud midagi mõista.
Kits hüppas äkki kohalt üles ja lõi kogu jõuga oma rinnaga talle külge. Ta kõikus, astus sammu tagasi –
ja samal hetkel pragunes puu.
Heli oli lühike, nagu lasku.
Tüvi murdus pooleks, oksad kukkusid alla, pillates lehti ja õunu. Ta kukkus murule, surudes käed rinnale, tundes, kuidas süda lööb kusagil kõris. Orav seisis kõrval, pruuskas, hingas raskelt – ja vaatas otse talle otsa.
Ta silitas tema pead, uskumata, et ta veel hingab.
„Sa… sa teadsid, eks?“
Ta pilgutas silmi, puudutas tema kätt, justkui oleks kõik juba lõppenud.
Lõhnas mahla, purustatud õunte ja elu järele. Kerge tuul liigutas lehti kukkunud okstel, päike mängis päikesekiirtega tema karvadel. Ta istus, vaatas puud ja mõtles –
kui kummaline: mõnikord tuleb pääste kabjadega ja rohu lõhnaga.
Sellest ajast peale ei tõstnud ta Belkule häält. Ja iga kord, kui ta kuulis tema kellukese helina,
kõlas kuskil sügaval tema sisimas see sama hommikune pragin –
ja tänulikkus, mida ei saa sõnadega väljendada.
