On kohti, kus tundub, et aeg on peatunud. Üks vana külamaja, mille seinad olid pragulised, värv koorunud ja aknad tühjad, oli aastaid seisnud tähelepanuta. Selle koha leidis inimene, kes otsustas selle asemel, et maha lammutada, tuua maja uuesti ellu – austusega mineviku vastu ja armastusega igas detailis.
Väljast oli hoov umbrohuga kaetud ja seal olid tühjuse jäljed, mis räägivad pikast hülgamisest. Siseruumides koorus lagi, uksed olid kõverad ja tühjus igal pool. Kuid isegi sellistes piltides on midagi, mida moodsates kipsplaadist majades ei ole: iseloom.
Renoveerimise võtmeotsus oli säilitada võimalikult palju originaali. Talad jäeti alles ja rõhutati tumeda tooniga. Massiivsed vanad uksed restaureeriti ning ahi taastati autentseks valgeks vormiks – selliseks, nagu kõik, kes on kunagi külas tõelises külamajas olnud, mäletavad.
Valged seinad, tumedad talad, ahi kui peamine aktsent, juutribad ja linased kardinad – kõik oli läbimõeldud ja midagi üleliigset ei olnud. Magamistoas ripuvad voodi kohal tikitud ornamentidega lipud, lisades ruumile ajahõngu ja karakterit.
Plastikut ei ole – kõik on kas vintage või käsitöö. Väljas on rohkelt taimi ja lilli, mis toovad hoovi ellu ja lisavad värvi ning elu. Õhtuti maalib päike terrassil kiige ja korvtoolide lauaplaadid puhtaks kullaks, andes hetkedele rahuliku ja hubase tunde.
See maja on vastus küsimusele, mida järjest rohkem inimesed endalt küsivad: kas autentset võib leida mitte uues, vaid vanas? Selle maja omanik on tõestanud, et see on võimalik. Tuleb lihtsalt kuulata, mida seinad mäletavad, ja lasta detailidel rääkida oma lugu.
