Ebameeldiv kanalisatsioonilõhn vannitoas võib ilmneda ka siis, kui torud ei leki, põrand on kuiv ja kõik näib esmapilgul korras. Sellistel juhtudel peitub probleem sageli kohtades, mille peale enamik inimesi ei tulegi.
Üks levinumaid põhjuseid on tualetipoti ühendus gofreeritud toruga. Kuigi selline lahendus on paigaldamisel mugav ja paindlik, ei pruugi ühendus aja jooksul enam täielikult õhukindel olla.
Kui gofreeritud toru nihkub kasvõi veidi või ühendus ei istu piisavalt tihedalt, võib sealt hakata tuppa pääsema kanalisatsioonigaase. Vett läbi ei leki, kuid lõhn levib siiski ruumi, eriti siis, kui kanalisatsioonitorustikus tekib suurema veekasutuse ajal rõhumuutus.
Ajutiselt võib ühendust tihendada, kuid kõige kindlam lahendus on kasutada gofreeritud toru asemel jäikasid plasttorusid. Kui kogu süsteemi välja vahetada ei soovi, saab ühendust parandada ka täiendava torujupi abil, mis muudab liite palju tihedamaks.
Teine sagedane põhjus puudutab eelkõige eramuid. Kui kanalisatsioonisüsteemil puudub piisav õhutus, võib suurema veekoguse äravoolu ajal tekkida torustikus vaakum.
Sellisel juhul tõmmatakse sifoonidest vesi välja. Kuna just sifoonis olev veekiht takistab kanalisatsioonigaaside pääsemist tuppa, hakkavad lõhnad pärast selle kadumist vabalt levima.
Probleemi aitab lahendada kanalisatsiooni ventilatsioonitoru või spetsiaalsete õhuklappide ehk aeraatorite paigaldamine. Need lasevad süsteemi vajalikul hetkel õhku juurde, kuid ei lase ebameeldivatel lõhnadel eluruumidesse levida.
Õhuklapid on soodsad, neid saab paigaldada erineva läbimõõduga torudele ning kõige parem on need paigutada kohta, kus neile on vajadusel lihtne ligi pääseda.
Kui alles plaanid vannitoa või kogu kanalisatsioonisüsteemi renoveerimist, tasub nendele lahendustele juba varakult mõelda. Nii saab vältida ebameeldivaid lõhnu ja hilisemaid kulukaid ümbertegemisi.
