Olin juba täiesti kindel, et selle vana tooli aeg on läbi. See oli meie kodus seisnud ligi 20 aastat ning aastad olid mööbliesemele korralikult oma jälje jätnud. Välimus oli kulunud, osad detailid kahjustatud ja ma ei näinud enam ühtegi põhjust, miks seda alles hoida.
Otsustasin tooli lõpuks ära visata, kuid siis sekkus mu tütar. Niipea kui ta kuulis minu plaanist, palus ta mul oodata ja lubada tal midagi proovida.
Tool oli kunagi leitud vana pööningu nurgast. Selle puidust raam oli küll veel säilinud, kuid kunagine kaunis toon oli aastatega tuhmunud. Kõige halvemas seisus olid vineerist osad, mis tundusid esmapilgul peaaegu päästmatud.
Mina nägin vana ja kasutuks muutunud mööblit, tütar aga hoopis võimalust midagi omanäolist luua.
„Ära kiirusta! Anna mulle võimalus!“ ütles ta ning asus tööle. Kuigi ta oli alati loominguliste projektide vastu huvi tundnud, ei osanud ma arvata, et just sellest toolist võiks veel midagi saada.
Kõigepealt otsustas ta säilitada võimalikult palju vana puitkonstruktsiooni. Selle asemel, et kõik täielikult värvi alla peita, tõi ta esile puidu loomuliku tekstuuri ja sooja ilme.
Seejärel võttis ta ette kõige rohkem kannatada saanud detailid. Vineerist osad said täiesti uue välimuse tänu pehmele rohelisele toonile, mis moodustas naturaalse puiduga huvitava kontrasti.
Mida rohkem töö edenes, seda raskem oli uskuda, et tegemist on sama tooliga, millest olin veel hiljuti tahtnud vabaneda.
Lõpptulemus polnud enam lihtsalt parandatud vana mööbliese. Toolist sai omanäoline sisustusdetail, kus vana konstruktsioon ja värskem kujundus töötavad üllatavalt hästi koos.
Nüüd ei tule kellelgi mõttessegi seda ära visata. Vastupidi – tool tuletab meile iga päev meelde, et mõnikord piisab vanale esemele täiesti uue pilguga vaatamisest, et anda sellele veel aastateks uus elu.
