Kui Tanya Woolston soovis oma aeda mõnusat kohta puhkamiseks, ei hakanud ta kohe kallist valmis vaatetorni otsima. Selle asemel otsustas naine kasutada materjale, millele paljud ei oskaks esmapilgul erilist väärtust anda – vanu puidust kaubaaluseid.
Kokku läks projekti jaoks vaja kaheksat kaubaalust. Tanya võttis suurema osa neist naelapüstoli ja tangide abil osadeks ning puhastas puidu hoolikalt. Lihvijaga eemaldas ta pindadelt mustuse ja ebatasasused, et vana materjal saaks värskema ilme.
Ühe kaubaaluse jättis naine aga täiesti terveks. Sellest sai tulevase puhkekoha alus, mille ümber hakkas ta ülejäänud puidust konstruktsiooni üles ehitama. Tasapisi valmis lihtne ristkülikukujuline raam.
Tanya mõtles juba ehitamise ajal ka valgustusele. Konstruktsiooni tehti vajalikud avad juhtmete jaoks ning märgiti kohad, kuhu hiljem dekoratiivsed lambid kinnitada. Seejärel värviti nii alus kui ka raam halliks.
Kui värv oli kuivanud, sai alata kõige mõnusam osa – väikese vaatetorni sisustamine. Tanya kinnitas valgustid ning muutis konstruktsiooni keskosa mugavaks lamamispaigaks.
Selleks kasutas ta vana madratsit, millele valmistas ise veekindla katte. Samast materjalist õmbles ta ka padjapüürid, et kogu lahendus sobiks paremini välitingimustesse.
Viimase lihvi andsid puhkekohale tekstiilid ja drapeeringud. Just need muutsid üsna lihtsa kaubaalustest konstruktsiooni märksa elegantsemaks ja hubasemaks.
Valminud puhkekoht näeb välja hoopis teistsugune, kui võiks vanade kaubaaluste põhjal arvata. Päeval saab seal rahulikult lõõgastuda ning õhtul loovad rippuvad valgustid eriti mõnusa atmosfääri.
Tanya jagas oma projekti tulemusi ka teistega ning tema idee pälvis rohkelt positiivset tähelepanu ja meeldimisi. Pole ka ime – lõpptulemust vaadates on raske uskuda, millistest lihtsatest materjalidest kogu ehitis alguse sai.
