Huvitav teada

Mu käed värisesid nii tugevalt, et kirja oli peaaegu võimatu käes hoida. Hingasin sügavalt sisse. Ja hakkasin lugema. „Mu kallis… Kui sa selle kirja leidsid, tähendab see, et

Lasin telefonil heliseda. Ma ei vastanud. Minut hiljem saabus uus sõnum. Mu emalt. „See ei ole nii, nagu sa arvad.“ Naeratasin kibedalt. See oli alati olnud tema lemmiklause.

Keegi meist ei lausunud sõnagi. Mu käed värisesid, kui võtsin karbist välja esimese eseme. Need olid kolm väikest riidest käevõru. Igaühele oli tikitud nimi. Nora. Leila. Ja mina.

Grant naeris. „Protokoll Alfa?“ Ta tõstis oma klaasi. „Mis see veel on? Mingisugune mäng?“ Ma ei vastanud. Panin lihtsalt telefoni kinni. Mu ema vaatas mulle otsa. Tema teadis.

Marline naeratas. Ta oli täiesti veendunud, et politseiautod olid tulnud minu pärast. „Ma ju ütlesin teile!“ hüüdis ta naabritele. „Ta ei tohi selliseid loomi siin pidada!“ Kardinad avanesid

Eli vaatas meest segaduses, mõistmata, miks tolle käed nii tugevasti värisesid. „Kas ma tegin midagi valesti?“ küsis ta arglikult. Nathaniel neelatas raskelt. „Ei… poiss.“ Viimane sõna lipsas üle

Austin hoidis mikrofoni kahe käega. Kogu saal ootas. Brielle naeratas endiselt. Ta uskus, et Austin hakkab teda tänama. Pühendab talle krooni. Ja teeb temast taas õhtu keskpunkti. Selle

Liam viskas päikeseprillid peast. Esimest korda näis ta tõeliselt ärkvel olevat. „Emily…“ Tema hääl värises. Aga oli juba liiga hilja. Palju liiga hilja. Elena avas veekindla portfelli. Mere

Natalia sulges enda järel magamistoa ukse. Esimest korda pärast seda, kui ma teda tundsin, ei nutnud ta. Ja see hirmutas mind rohkem kui miski muu. Sellised inimesed nagu

Jäin mõneks sekundiks liikumatult seisma. Desmond hoidis endiselt neid neljakümmet eurot käes. Nagu ootaks ta, et ma murdun. Nagu ootaks ta, et ma teda anuma hakkan. Ma ei