Huvitav teada

Päike lõi liiva nii eredalt, et õhk väreles kuumusest.Meri sillerdas, lained puudutasid laisalt kallast, inimesed naersid, üksteist üle karjudes vee kohina sees.Lapsed ehitasid losse, naised määrisid end kreemiga,

See öö seisab mul siiani silme ees.Külm, läbipaistev, justkui hingeõhust joonistatud.Kuu rippus madalal ja selle valgus oli nii ere,et lumi sädeles, nagu oleks keegi hõbedat maapinnale puistanud.Õhus oli

Hommik oli vaikne, justkui oleks kogu maailm otsustanud välja hingata.Õhus oli päikese, soojaks saanud rohu ja jõe jaheduse lõhna.Lapsed jooksid mööda kallast, naersid, pritsisid üksteist veega — suvi

Ta istus alati tagumises pingis.Vaikne, suur tüdruk, igavese kampsuniga ja silmad maas.Klassis ei pandud teda peaaegu tähele — ainult vahel, et nalja teha või näpuga näidata.Ta ei solvunud,

Keskpäev oli pimestavalt ere.Läbi metroo klaaskuplite langes soe valgus külmadele käsipuudele, õhus oli metalli, kummi ja hommikukohvi lõhna.Inimesed kõndisid, pilke kohtamata, igaüks oma maailmas, kiirustades alla rongide juurde.

Päev oli vaikne, kuldne, täidetud küpsete õunte ja sooja maa lõhnaga.Õuel tukkus vana lambakoer Bella, käpad rohus välja sirutatud.Kõrval seisis lapsevanker – valge, puhas, tuule käes kergelt kõikumas.Sees

Päev oli pimestavalt hele.Läbi saali klaasakende puistas päike põrandale kuldseid laike, ja õhus hõljus sireli ja šampanja lõhn.Tema — Alina — seisis peegli ees. Tal oli seljas hele,

Hommik algas nagu tavaliselt.Maja nr 14 elanikud läksid tööle, mõned jalutasid koeri, teised kiirustasid kooli.Kuid esimesel korrusel ukse juures seisis väike papist karp.Algul arvati, et keegi unustas asjad

Päev algas nagu ikka — vaikselt, palavalt, aeglaselt.Päike, raske ja kuldne, tõusis aeglaselt põldude kohale, uputades kõik pehmesse valgusse.Õhk oli paks ja soe, lõhnas tolmu, kummeli ja naabrimaja

Kevad tuli märkamatult.Külm elas endiselt maa sees, aga õhk lõhnas juba sulava lume ja millegi uue järele — kergelt mõrkjalt, nagu lootus.Lena istus akna all ja vaatas, kuidas